P.S. Artikkel "Kuues kolonn ja Eesti maine" (2.02.2010, ÕL) lehekülje lõpus intervjuu järel). Intervjuu Eesti maine teenal ETV hommikuprogrammis 18.02.2009 SIIN
Küsimused: Pille Rõivas, Tartu Ülikooli bakalaurusetöö Eesti kajastamisest välismeedias
Minu vastused P. Rõivase küsimustele TÜ bakalaurusetöös, kysimused-vastused mai 2009.
Analüüsides välisministeeriumi kogutud artikleid välispressis, jäi silma, et väga suur osa eestlastest autorite artiklite seas on just teie artiklitel.
"Välisministeeriumi kodulehel on tegelikult kirjas vaid üks valik mu Soomes ilmunud ugudest, kuna kirjutan aga ka suures rahvusvahelises a gentuuris, siis neid lugusid – mille mõju ja levik on palju suurem - neis ülevaadetes viitega autorile enamasti kirjas pole.
VM-ilt oleks ka liigne nõuda, et nad üle maailma kõigis riikides järge ajaksid, mis kus ilmub, aga tuleb lihtsalt arvestada, et need nädala pressiülevaated ei anna ligilähedastki pilti sellest, millistes maailma riikides vaadeldud nädalal mis laadi uudised ja artiklid Eestist levinud on."
Mille järgi valite teemasid Eesti kohta, mida välismeediasse kirjutada?
"Olen valinud suurte lugude teemad pea alati ise - aga ärgitanud ka oma väliskolleege ütlema, kui mõni teema Eestist neile peaks huvi pakkuma, mis mulle endale pole pähe tulnud. Teemad valin selle järgi, mida oluliseks pean. Lõpliku otsuse, kas, mida ja kuidas kirjutada teen alati ise. Eestist välispressist kirjutatut analüüsides tasuks meeles pidada, et kirjutised on suures laastus kahesugused - uudised (mis moodustavad valdava osa Eestist kirjutatust) ja pikemad artiklid (suurtest uudisteagentuuridest vahendab neid pikemaid artikleid peamiselt vaid AFP).
Eestist kirjutatu hindamisel on ka vahe, kas kirjutatu ilmub:
1) Soome meedias (mille huvi Eesti vastu on alati olnud suurem, kui kaugematel naabritel ja kus on omakorda vahe, kas Eestist kõneleb-kirjutab tabloidmeedia või kvaliteetmeedia),
2) Venemaa meedias (mis eriti viimasel kümnendil on olnud Eesti suhtes tihti vaenulik ilmselgelt soovist meeldida oma muutunud poliitilisele ladvikule, kes on püüdnud Eestile tuima järjekindlusega natsiriigi imidžit külge pookida),
3) Ülejäänud rahvusvahelises pressis, mis vaatleb Eestit kui üht tavalist, suhteliselt tundmatut väikest riiki.
Välispressi huvi on kindlasti muutunud ka ajaga - huvi oli väga suur iseseisvuse taastamise liikumise aastail ehk laulva revolutsiooni ajal 1988-1991, seejärel see huvi mõnevõrra rauges, aga kasvas taas, kui Eestist sai ametlikult ELi ja NATO kandidaatriik (ja 2004 liikmesriik).
Huvi teatud teemade kajastamise ja analüüsimise vastu on kindlasti sõltuv ka globaalsetest sündmustest - näiteks praeguse majanduslanguse taustal huvitavad rahvusvahelisi uudisteagentuure kõigi riikide, sh. Baltimaade majanduses toimuv, Eesti puhul ka see, kas ja kuidas kulgeb eurotsooniga liitumine ja Maastrichti kriteeriumide täitmine ja kas Eesti suudab vältida Läti taolist majanduskrahhi. Kindlasti kajastatakse alati ka nii kohalikke kui üldvalimisi jmt.
Eestist kirjutatud analüüsides tuleb kindlasti meeles pidada ka seda, et rahvusvaheline kvaliteetmeedia ja tabloidmeedia erinevad teemade valikult ja käsitluselt väga oluliselt.
Kuna Soome infoagentuur STT, rahvusvaheline uudisteagentuur AFP ja Soome päevaleht Turun Sanomat on kõik kvaliteetmeedia alla kuuluvad meediaorganisatsioonid, siis ei ole mul ka kunagi tulnud ajakirjanikuna välispressis kirjutades kogeda konflikti teemadevalikul - oleks mõeldamatu, et rahvusvahelises kvaliteetmeedias nõutaks ajakirjanikult mõne loo kirjutamist oma põhimõtete vastaselt. Ainus, mis piirab Eestist pikemate lugude kirjutamist, on Eesti väiksus ja sellest tulenevalt ka huvitavate teemade nappus."
Kas teil on erinevate väljaannetega ka kokkulepped, et millistest teemadest on nadenim huvitatud? (vaatan, et teemade katvus on üpris lai, nii turismist kui poliitikast).
"Ma olen 20 aasta jooksul näinud oma artikleid sadades välisväljaannetes pea kõigil mandritel, kuid mul endal pole olnud pea mingit sidet nende väljaannetega -
uudisteagentuurile kirjutades puudub meil ammendav ülevaade sellest, kus lood ilmuvad. Juba esimene lugu, mille ma 1989 kevadel välispressile (STT-le) kirjutasin levis sealtteiste uudisteagentuuride kaudu edasi ja kõige kaugemalt (Kanadast) sain oma loo tookord paberkandjal tagasi vaid seetõttu, et toonane väliseestlane, hilisem Eesti suursaadik Alar Olljum mulle selle Tallinnasse sõites kaasa võttis. AFP kaudu levivad aga kõik artiklid enam kui sajasse riiki mõne tuhande meediaväljaandeni, kes AFP uudiseid/artikleid tellivad. Seda on meil aga võimatu jälgida, kui palju
väljaandeid/raadio/telejaamu üht uudist/artiklit kasutavad või tsiteerivad. Valdav osa
Eestist väljaminevaid AFP uudiseid/artikleid läheb välispressi inglise keeles, aga osa tõlgitakse ka prantsuse keelde ja vahel harva ka saksa, portugali, hispaania ja araabia keelde, mis on kõik ka AFP töökeeled."
Kuidas Eesti kohta kirjutatud artikleid välismeedia võtab vastu?
"Vaid kaks uudisteemat Eestist on ületanud viimastel aastatel lühiajaliselt totaalse uudispiiri ja tõstnud Eesti paariks päevaks kogu maailma uudislistis tähtsaimate uudiste sekka - 2006 Elevandiluurannikult saabunud Probo Koala mürgilaev, mille vastu Greenpeace oma laeva ja kampaaniaga meelt avaldas ning 2007 aasta kevadised rahutudsündmused Tallinnas.
Eesti väiksust arvestades kirjutatakse minu meelest aga Eesti kohta ka vaiksematel aegadel välismeedias väga palju. Ka asjaolu, et kõik maailma kolm suurimat rahvusvahelist uudisteagentuuri - AFP (Agence France-Presse), Reuters ja AP (Associated Press) peavad vajalikuks Eestis toimuvat regulaarselt jälgida ja kajastada, näitab, et huvi on olemas."
Kas ollakse lugudest pigem huvitatud või tuleb neid ise aktiivselt pakkuda?
"Huvi on kindel, kui uudises käsitletav teema ületab uudiskünnise - näiteks ületab selle uudiskünnise kindlasti majanduses toimuv, sellega seoses valitsuses vastuvõetud otsused ning hetkel ka valitsuskoalitsioonis toimuv (nende ridade kirjutamise ajal mais 2009 nt.valitsuskriis).
Suuremate lugude puhul, mille kirjutamine mulle endale eriti rõõmu pakub - nt. erinevad kultuurilood - lepin loo ajastamise suhtes aja alati eelnevalt kokku, ja nende pikemate lugude kirjutamiseks kulub tihti ka rohkem aega. Näiteks lugu Estonia klaverivabrikust "laagerdus" ligi pool aastat ja võtsin selle jaoks kommentaare nii Jaapanist kui ka USAst jm., enne kui see lõpuks talvel 2009 valmis sai ja AFP poolt välismeediale välja saadeti."
Kas ja kui palju kohalik toimetus neid artikleid toimetab?
"Soomes lehes mitte, kuid uudisteagentuuris lisame lugudesse vahel ka regionaalset tausta, sellisel juhul sünnivad lood mitme ajakirjaniku koostöös, lisaks vaatab kõik lood alati üle nii üks regionaalne toimetaja kui ka keegi toimetajatest Pariisis, kus on AFP peakorter - seega on Eestis kirjutatud lugu enne väljaminekut lugenud vähemalt kolm inimest."
Kas toimetamise käigus on juhtunud ka, et muudetakse midagi olulist artiklis ning artikkel kaotab oma algse mõtte või see mõte muutub?
"Seda on juhtunud ülimalt harva. Mul on ingliskeelsete toimetajatega väga vedanud, näiteks praegune Balti riikide regionaalne toimetaja on Cambridge’i ülikooli lõpetanud ajaloolane, kes on Balti riikide ajaloo ja taustaga suurepäraselt kursis."
Mis on teie arvamus/ettepanek - mida peaks Eesti tegema, et saada välismeediasse positiivsemat kajastust? (kolmandik artiklitest positiivses võtmes ilmselgelt ei ole piisav hulk, sest samapalju on ka negatiivseid ning neutraalseid)
"Riiklike meetmetega saab Eesti mõnevõrra tõsta oma tuntust, aga riigi maine kujuneb ikkagi tegude, mitte kampaaniate põhjal. Oluline on mitte anda oma rumalate tegudega põhjust skandaaliks, mis ületaks ka välispressi uudiskünnise.
Positiivse fooni jaoks on kindlasti oluline see, kuidas nt. suhtlevad välispressi esindajatega võtmeministeeriumide pressiesindajad/pressiosakonnad. Veel mõni aasta tagasi näiteks oli VMis pressiesindaja, kes tavatses mu väliskolleegidele vahel teravalt vastata ja ei pidanud paljuks ka mõnel korral öelda, et ta ei vastagi nende rumalatele küsimustele - välispressiga suheldes tehakse aga sellise suhtumisega karuteene.
Ajakirjanikel on õigus kirjutada kõigest, mida nad oluliseks peavad ja ei saada nõuda, et välisajakirjanikud kirjutaksid üksnes neil teemadel, mida mõni ametnik sobivaks peab - kirjutada tuleb kõigest ja ausalt.
Praeguse seisuga võib öelda, et nii välisministeeriumi, valitsuse kui ka
rahandusministeeriumi pressiesindajad teevad väga head tööd, kusjuures eriti suurepäraseks pean ma just välisministeeriumi pressitööd.
Eesti maine seisukohalt on kindlasti oluline ka see, kuidas Eesti riigitegelased end välismeediale väljendavad, oskust öelda õigel ajal õigeid sõnu pole kõigil, aga õnneks onsee oskus olemas praegusel välisministril.
Teie poolt vaadeldud perioodist 2007/2008 meenub ka üks väga rumal möödalaskmine suhtluses Vene meediaga 2007. aasta pronkssõduri sündmuste ajal. Pea ainus Venemaaajaleht, kes neid sündmusi Tallinnast tookord objektiivselt püüdis vahendada oli Moskvas ilmuv päevaleht Kommersant, kelle ajakirjanik Mikhail Zigar on paljastanud muuhulgaska Venemaa illegaalseid relvatehinguid. Skandaalsel kombel tõstis aga Eesti siseministerneil ärevatel päevadel just selle ajakirjaniku ühe negatiivse märkusega esile, mis omakorda jälle ajakirjanikku - ja täiesti õigustatult - solvas, sest siinsete Vene äärmuslaste meelepaha oli ta niigi jõudnud välja teenida.
Seejuures oli eriti kummaline, et Eesti võimud ei maininud tollal kordagi seda Vene ajakirjanikku ega väljaannet, kes korraldas juba enne 2007. aasta kevadet suure Eestivastase vaenukampaania Venemaal. See väljaanne on Venemaa suurim päevaleht "Kosmomolskaja Pravda", kelle kauaaegne korrespondent kirjutas juba 2006. aastal rea väga solvavaid Eesti-vastaseid artikleid ja jätkas sama liini ka hiljem.
Eksitav on aga väide, et Eesti kohta välispressis terviklikult ilmuvast on kolmandik artiklitest positiivses võtmes, samapalju negatiivseid ning neutraalseid - välisministeeriumi nädalaülevaated sellest, mida Eesti kohta kirjutatakse, annavad küll mõned viited, kuid ei anna kaugeltki ammendavat ülevaadet sellest, mida Eesti kohta kirjutatakse ja kui palju seda avaldatakse.
AFP-s näeme me lugude leviku ulatust vaid siis, kui google’i otsingumootorist paar päeva pärast loo väljasaatmist otsime seda lugu originaalpealkirja järgi. Kuna olen seda ka aeg-ajalt teinud, siis võin öelda et positiivsed lood levivad oluliselt ulatuslikumalt, kui tõsisemad ja ka negatiivse alatooniga lood.
Näiteks eelmainitud lugu Estonia klaverivabrikust AFP kaudu jõudis kolme päevaga nii inglise kui prantsuskeelses versioonis enam kui 400 netisaidile, millest valdavad olid meediasaidid, kuid VMi pressiülevaatest leiate selle loo puhul ehk heal juhul viite vaid paarile väljaandele.
Artikkel Eesti mõttetalgutest jõudis AFP kaudu veebruaris 2009 kolme päeva jooksul enam kui 2000 netisaidile, jne.
Nt. AFP lugu Tallinna valgusfestivalist jõudis jaanuaris 2009 paari päevaga 700-le netisaidile, lugu sellest, et üks Tallinna hotell pakub klientide meelitamiseks võimalus teha piiramatuid väliskõnesid Skype telefoniga, hõivas samal ajal kiiresti üle 1400 netisaidi ja innustas kindlasti ka mitmeid teisi hotelle üle maailma oma tubades Skype-i kasutama jne.
Minu isiklik kogemus seega ongi vastupidine sellele, mida Eestis tavatsetakse arvata - positiivse sisuga lood levivad välispressis palju paremini, kui negatiivsed.
Tõsisemate teemadega lood - nt. artikkel sellest, et Sillamäel lõppes sügisel 2008 aastaid kestnud ülikallis töö Sillamäe tehase ohtliku jäätmehoidla renoveerimiseks - levivad tihti kahjuks suhteliselt loiult.
Erandlikuna oli 2008. aasta tõsisematest lugudest suurem huvi Eesti kasiinonduse probleemidest ja kasiinosõltuvusest kirjutatud artikli vastu, mis tõlgiti lisaks inglise keelele ka teistesse keeltesse ja mille noppis üles ka Saksa ajakiri Der Spiegel jt.
Samas põhjalik lugu 1949. aasta massiküüditamistest Balti riikides levis näiteks napilt, kuigi mu kolleegid tõlkisid selle ka täies mahus prantsuse keelde ja tõstsid selle ka ingliskeelses eelinfos päeva ühe olulisema loona esile."
Millest tuleneb see, et Eestil on suhteliselt vähe positiivset meediakajastust? (teie isiklik arvamus)
"Eestil ei ole suhteliselt vähe positiivset meediakajastust. Rõhutasin ka 18. veebruaril Tallinnas EALi/UNESCO meediaseminaril "Eesti maine rahvusvahelises meedias", et Eesti kohta kirjutatakse välismeedias väga palju häid lugusid, aga Eestis
kajastatakse/refereeritakse enamasti vaid välispressis ilmunud negatiivseid lugusid. (Seda mõtet muide tsiteeris ja levitas kohalolnud rahvusringhäälingu nooruke korrespondent täiesti valesti, väites, justkui ma oleks kutsunud Eesti ajakirjanikke üles otsima rohkem positiivseid teemasid, et need siis välispressi jõudes Eesti mainet tõstaks; see on iseenesest kena mõte, ainult et mina seda ei öelnud, Eesti kohaliku meedia lugusid välispress ei avalda).
Tõin sellel ülalmainitud meediaseminaril ka näite Eesti 90. juubeli ajal Eesti meedias ülespuhutud skandaalist veebruaris 2008, kui mitu päeva arutati üht negatiivset seika BBC intervjuust T.H. Ilvesega, kes olevat vene keele oskuse kohta midagi solvavat öelnud.
Samas ei pannud Eesti meedia üldse tähele, et AFP kajastas Eesti riigi juubelit samal ajal suure artikliga Eesti rikkalikust muusikakultuurist ning see lugu ilmus mitmete riikide, sh ka nt. Araabia riikide väljaannetes.
Rahvusvahelise pressiga võrreldes on Eesti meedias liiga palju negativismi ja skandaalsust, häirib ka fakti ja kommentaari pidev segiajamine. Ajakirjaniku kutse on väga suur privileeg, mis eeldab oma missiooni tunnetamist ja väärikat väljakandmist.
Kui Venemaad mitte arvestada, siis nende seas, kes Eestist midagi kuulnud on, on Eestil kokkuvõttes rahvusvaheliselt hea maine, Eestit teatakse kui väikest, aga tubli, kõrge ITarenguriiki (mobiilihääletus, Skype), teatakse ka eestlaste pikka laulukultuuri, paljud teavad sedagi, et Tallinnas on erakordne vanalinn.
Rahvusvahelises pressis on minu meelest erakordse töö Eesti hea maine kujundamisel teinud ära ka dirigent Paavo Järvi, kes on üks kaalukamaid Eesti promojaid maailmas.
Juba alates 1981 detsembrist, kui The New York Times tegi tollal verinoore Paavo Järviga pika persooniintervjuu, on ta kasutanud intervjuude andmist pea alati ka selleks, et promoda Eesti muusikakultuuri, rääkida eestlastest ja Eestist pikemalt, tehes seda alati huvitavalt. Neid eri aastatel eri riikides ilmunud lugusid saab muide lugeda ka blogist aadressil http://paavoproject.blogspot.com/ .
Mainekujunduselt oli geniaalne mõte tähistada 2008. aastal Eesti juubeliaastat kümnete kontsertidega erinevates riikides, mis andis ka paljude riikide kultuuriajakirjanikele põhjust Eestist kirjutada.
Eestil tulekski just promoda seda, mille üle on põhjust uhke olla. Päevauudised tekivad ja kaovad, Eesti mainet maailmas kannab kultuur."
Loe lisaks: Tartu Ülikooli bakalaurusetöö "Eesti kajastus välismeedias 2007-2008", juhendaja Peeter Vihalemm, 2009, Sotsiaalteaduskond
Kuues kolonn ja Eesti maine, ÕL, 20.02.1010
Anneli Rõigas
T. Made artikkel Õhtulehes ("Venelembeste pealetung Eestis", 18.02), milles oli juttu nn kuuendast kolonnist ehk pealtnäha Eesti asja ajajaist, kes tegelikult Eestile kahju toovad ning kaitseminister Jaak Aaviksoo tahtlikult või tahtmatult natsisõnavaralikuks arvatud keelekasutus ühes napis lauses Tartu rahu aastapäevatseremoonial ning sellest ajendatud meediaarutelu on tõstnud iseseisvuspäeva eel üles olulise küsimuse, mis on ka mind rahvusvahelises pressis viimastel aastatel üha rohkem häirima hakanud: mõne pealtnäha justkui eestilikku poliitikat ajava tegelase sihikindel Eesti maine kahjustamine.
Tarmo Jüristo märgib 9.02 Postimehes, et kaitseministri sõnakasutus Tartu rahu tseremooniaüritusel pakkus järjekordse võimaluse neile, kes väidavad, et eestlased on kogu aeg ühed kapinatsid olnud. Oma nägemuse asjast esitasid seejärel Jüristole vastu vaielnud Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho (12.02) ja seejärel omakorda natuke mõlemat sakutanud Mart Ummelas (15.02). Ministri veidrale keelekasutusele viitas tabava irooniaga ka Eesti Päevaleht üha suurema saladuskatte alla pressitavat ametiteavet kritiseeriva loo pealkirjas ("Salastajate tahte triumf teoks saamas", EPL, 17.02).
Nagu Jüristo märkis, on Aaviksoo kasutatud sõnapaar "tahte triumf" Leni Riefenstahli 1934. aastal vändatud kurikuulsa dokumentaalfilmi pealkiri, mis kujutas Adolf Hitleri saabumist natsionaalsotsialistliku partei Nürnbergi konverentsile.
Kogu teema ei vääriks lisaarutelu, kui uskuda, et ministri keelekasutus oli rumal juhus. Kuigi Jüristo osutab – "Saksamaal poliitiku suust tulnuna võrduks selline sõnakasutus endale haua kaevamise, kuuli pähe tulistamise ja mulla peale kraapimisega" –, pole põhjust liigselt muretseda, sest vähemalt rahvusvahelisse pressi see seik ei jõudnud.
Provokatiivne vabadussammas
Teema tõstatamine ja arutelu on aga kohane. Aaviksoo pole ainus, kes on tahtlikult või tahtmatult ja eri kaaluga mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes aidanud viimastel aastatel kaasa eestlaste kui kapinatside maine kujundamisele.
Tahtmata neid ülejäänud seiku omakorda võimendada, tooksin veel kord esile neist kõige kahetsusväärsema. Just kaitseministri osalusel ja jõulisel toetusel valiti ju kõigi võimalike võistlustööde seast meie vabadusvõitlust sümboliseerima just see monument, millest oli algusest peale teada, et see annab Moskvale püsiva põhjuse eestlasi täiesti teenimatult natsideks sõimata. Ja et asja mõte veel selgem oleks, asendati algselt monumendi keskele kavandatud Eesti kaart Natsi-Saksa sõjaväes teeninud üksuse embleemiga.
Kui see ei olnud provokatsioon ja Eesti rahvuslikke huve kahjustav tegevus, siis mis üldse on provokatsioon?
Argumente, et svastika on eestlastele armas juba muinasajast ja et pärast Nõukogude okupatsiooni esimest terroriaastat võeti Saksa armee vastu vabastajana ja natsi-armee kuriteod kahvatuvad vähemalt Baltikumis Punaarmee tegude ees, pole vaja meile endile meenutada – ka mina kasutasin oma artiklites rahvusvahelises pressis mullu mitu korda neidsamu selgitusi, et ilmselgelt provokatiivset monumendisaagat kuidagi mahendada.
Pärast pikka ootamist väärinuks Eesti monumenti, mis tähistanuks kõigi Eesti vabaduse eest võidelnute sangarlust ega piirduks vaid Vabadussõjas osalenutega.
Iseseisvuspäeva eel tasub veel kord osutada ka ignorantsusele, millega Eesti riik on unustanud selle väikse grupi inimesi, kelle pingutuste tulemusel jõudis Eesti laulva revolutsiooni ajal oma ajaloo kaalukaima välispoliitilise võiduni – Balti riikide okupeerimiseni viinud MRP salapakti ülestunnistamiseni NSV Liidu rahvasaadikute kongressil 24. detsembril 1989.
Praegusel riigipeal oli seda tunnustust aga arusaadavalt raske jagada isegi tolle sündmuse äsjase 20 aasta juubeliga seoses, on ju just MRP võitlust juhtinud akadeemik Endel Lippmaa see mees, kes lasi põhja T. H. Ilvese toetatud Eesti Energia äraärimise plaani ja hoidis ära ka Vene-Saksa gaasitoru osalise ehitamise Eesti vetesse, mida 2007. aasta suvel peale avalikult Gazpromi ehitusuuringute taotlust toetanud ja hiljem õnneks meelt muutnud peaministri toetas jõuliselt ka Kadriorg.
Ilvese viimane "kuuenda kolonni vääriline" tegevus on vaieldamatult Tartu rahulepingu rolli sihikindel pisendamine, nii äsjases Tartu rahu aastapäevakõnes kui ka tunamulluses teleesinemises, kui Moskvast naasnud Ilves pidas vajalikuks jagada erakorralises teleesinemises parlamendile juhtnööre kaaluda kohe pärast suvepuhkust Tartu rahu viite eemaldamist Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimisdokumendist, kuna see võivat aidata Eestil parandada suhteid idanaabriga, nagu talle Moskvas olevat öeldud.
Kuuenda kolonni tublidust näitab ka Moskva võit, et gaasitoru ehitatakse ikkagi Läänemerre ja Moskva saab seeläbi õiguse läkitada millal tahes oma sõjalaevad terrori ettekäändel Läänemerele toru kaitsma. Kogu see torusaaga on pärast iseseisvuse taastamist Eesti riigijuhtide vaieldamatult suurima tegematajätmise tulemus.
Teise sordi liitlased
Eestil ja Soomel oli võimalus maatorust mitu korda kallimaks kujuneva gaasitoru ehitus Läänemerre ära keelata, tehes möödunud kümnendil Soome lahe keskele loodud ei-kellegi-maa jälle enda omaks, aga et seda võimalust kasutada, tulnuks soomlastega asi selgeks rääkida aastaid tagasi, kui kogu projekti alles käivitati. Nüüd jääb vägisi mulje, et Moskva võit Vene-Saksa gaasi-trassi asjus ja Eesti riiklikku julgeolekut ülioluliselt halvendav projekt saab teoks mõne Eesti riigijuhi vaiksel nõusolekul.
Eesti maine seisukohalt pole suurt vahet, kas seda kahjustatakse tahtmatult või tahtlikult eestlasi kapinatsideks laimata aitavate sõnadega, riigi julgeolekut kahjustava teovõimetusega või NATO saladusi müüva luuretegevusega.
Kuigi täpselt aasta tagasi, kui selgus NATO saladusi müünud Herman Simmi kohtuotsus, väitsid paar kõrget ametiisikut meediale, et Simmi juhtumi uurimise "kõrge tase" tõstis Eesti usaldusväärsust ja mainet, kahjustas kogu see lugu oluliselt Eesti usaldusväärsust ja võrdse partnerina kohtlemist. Seda, et Eestit peetakse teisejärguliseks liitlaseks, näeme endiselt niigi mitmel tasandil – mitte vaid gaasitrassi näite varal, vaid ka Prantsusmaa äsjasest otsusest müüa Venemaale oma sõjalaevu, oma ründelaevu pakub Moskvale ka mõni teine NATO riik, teiste hulgas Holland.
Ütlesin aasta tagasi meediaseminaril Eesti mainest rahvusvahelises pressis kõneldes, et Eesti relv on Eesti maine. Riiklike vahendite ja reklaamikampaaniatega saab tõsta riigi tuntust, riigi maine kujuneb aga meie tegude, mitte kampaaniate põhjal.
2007/12/19
2007/02/24
Anneli Rõigas: Mälestusi meie MRP-võitlusest Moskvas 1989
P.S. Minu mälestusi meie MRP võitlusest Moskvas loe triloogia "Sulepeaga idarindel" esimesest raamatust "Eesti jõulud Kremlis". 2010.
Foto: Noorte Hääle toimetuses, 1989
2007/02/23
Endel Lippmaa: Stalini ja Hitleri ühisprotokoll /Kaastöö raamatule "MRP-Raske Ülestunnistus", 2009
(Endel Lippmaa artikkel raamatust MRP-Raske Ülestunnistus, 2009)
23. augustil 1939 sõlmitud Nõukogude – Saksa salaprotokolli arutamisel on oma õpetlik eellugu. Euroopas oli 1939. aastaks kujunenud kaks tulevasele maailmavalitsemisele pürgivat suurriiki. Peagi sai mõlemale selgeks, et oma territooriumi laiendamine kolmandate riikide arvel on lihtsam kui üksteise ründamine, ning 1939. aasta kevadsuvel algas vastastikune lähenemine maailma ümberjagamiseks. Saksamaa oli I Maailmasõjas kaotanud kõik oma kolooniad ja lisaks veel Poola koridoriga seotud idaalad. Venemaa oli kaotanud oma läänealad, nimelt kõik neli tolleaegset Balti riiki Soomest Leeduni, kogu Poola koos Varssaviga ning Bessaraabia. Nagu ikka, igatsesid kaotajad revanši ning otsisid liitlasi. Nõukogude Liidu lähenemiskatsed Inglismaa ja Prantsusmaaga luhtusid, sest nendega ei õnnestunud kooskõlastada Punaarmee sissemarsiõigust Balti riikidesse, Poolasse ja Rumeeniasse. Lääneriikide esindajad lahkusid Moskvast 15. augustil 1939 ja kohe samal päeval algas diktaatorite dialoog, milles võistlesid kaks maailmavalitsemisideoloogiat, üks klassi ja teine rassi alusel. 17. augustil 1939 toimus Moskvas uue koostöölepingu üle tõsine arutelu NSV Liidu Välisasjade rahvakomissari ja Saksa Riigi suursaadiku vahel, mille stenografeeris V. Pavlov. Arutati majanduslikke, rahalisi, sõjalisi ja territoriaalpoliitilisi küsimusi ning mittekallaletungilepingut, kusjuures õigus sissemarsiks Balti riikidesse võeti arutusele Nõukogude valitsuse soovil. Molotov rõhutas, et Saksa lepingupoole 15. augustil tõstatatud territoriaalpoliitilised küsimused ei saa olla mittekallaletungilepingu avalikus tekstis, vaid peavad sisalduma selle eraldiseisvas salaprotokollis. Molotov rõhutas ka, et kõik need seisukohad on kooskõlastatud sm. Staliniga. Suursaadik Schulenburg rõhutas, et Saksa lepingupoolel on suuri raskusi Nõukogude valitsuse poolt nõutud lisaprotokolliga, mille konkreetse sisu kohta Saksa poolel puuduvad andmed. Ta palus Nõukogude lepingupoolelt vähemalt protokolli eskiisi.
Tulevaste agressiooniohvrite jaotamisel püüdis Saksa pool piirduda suuliste kokkulepetega, kuid kahtlustav ja ettevaatlik NSV Liit nõudis alati kirjalike salaprotokollide allakirjutamist. Kujunes lausa uus diplomaatiline keel, kus tulevased annekteeritavad piirkonnad fikseeriti “huvidepiirkondadena”, “mõjusfääridena” või “läbimarsi-tsoonidena”. Peatselt kujundati ka lepinguosaliste ühine vaenlane – plutokraatia, mille karikatuurseks võrdkujuks sai paks valgete lampassidega ja juudi soost Londoni pankur.
Juba 19. augustil 1939 oli vana 1926. aasta neutraliteedilepingu uuendamine viiepunktiliseks mittekallaletungilepinguks Moskvas valmis, kusjuures Berliini saadetud sellekohasele telegrammile oli postskriptumina lisatud nõue koos lepinguga alla kirjutada eelmainitud täiesti salajane eraldiseisev lepingupoolte välispoliitilisi sihte fikseeriv lisaprotokoll (vt. lisa 27). Oma vastustelegrammis J. V. Stalinile rõhutas A. Hitler, et kõik Nõukogude valitsuse poolt seoses lisaprotokolliga tõstatatud küsimused on kiiresti lahendatavad Moskvas toimuvatel läbirääkimistel Saksa täisvolilise esindaja poolt. Ta palus Saksa Riigi esindaja vastu võtta teisipäeval 22. augustil või viimase võimalusena kolmapäeval 23. augustil. J. V. Stalin vastas A. Hitleri ettepanekule otsekohe ja rõhutas oma vastustelegrammis rahulolu saksa-nõukogude suhete pöördeliselt suure paranemisega, nõustudes hr. Ribbentropi visiidiga 23. augustil.
1939. a. 23. augusti ja järgnevate salaprotokollidega jagasid agressorid omavahel kogu Ida-Euroopa Mustast merest Põhja-Jäämereni, 28. septembri salaprotokolliga jagati ümber Poola ja Leedu ning 1941. a. 10. jaanuari salaprotokolliga ostis NSV Liit Saksamaalt endale sõjaeelse Leedu Vabariigi Marijampole piirkonna ja linna. See oli eelmise jaotusega Ribbentropi põdrajahi tarbeks Saksamaale läinud, kuid Punaarmee okupeeris selle kohe pärast Leedu ja NSV Liidu 1939. a. 10. oktoobri vastastikuse abistamise lepingu sõlmimist.
25. novembril 1940 esitas V. Molotov Saksa poolele veel viis salaprotokolli, milledest esimene oleks NSV Liidule andnud alad Batumist ja Bakuust Pärsia laheni (Kuveit), teine Bosporuse ja Dardanellid, kolmas veelkordselt ja lõplikult Soome ning viies Bulgaaria (neljas ei olnud seotud territoriaalsete taotlustega). Need lükati Duce poolt tagasi ja Saksa-Itaalia-Jaapani kolmikpakti laienemine ei toimunud.
Protokollid ei olnud tegelikult üldse salajased. Juba 1939. a. 24. augusti hommikul, kui von Ribbentrop veel magas, teatas suursaadik Schulenburg oma teisele sekretärile Hans-Heinrich (Johnnie) Herwarth von Bittenfeldile salaprotokolli sisu. Veendunud antiimperialistina andis too selle kohe üle USA ja mitme teise riigi suursaadikutele. Tekst oli Balti riikide valitsustele teada juba augusti lõpus. Seda kommenteeris “New York Times” 28. augustil ning 15. septembril, “Times” 11. oktoobril. “Journal American” tõi 24. septembril 1939 ära isegi kogu maailmajagamisplaani koos väga selge ja täpse kaardiga, kus kõik neli Balti riiki läksid Nõukogude Liidule. Balti riikide ametlikele järelepärimistele vastati diplomaatiliste valedega, mis julma tõde varjata soovivad valitsejad rahva rahustamiseks ka kohe ära kasutasid, Eestis näiteks lausa 18. juulini 1940 välja.
Nagu alati, suurendas rahva teadmatuses hoidmine oluliselt eelseisvaid kaotusi. Pärast Teist maailmasõda käsitleti Nõukogude – Saksa salaprotokolle Nürnbergi protsessil 1946. a. 1. aprilli istungil. Hessi kaitsja Seidl esitas küsimusi ja von Ribbentrop andis tunnistusi kõigi NSV Liiduga sõlmitud ja sõlmimata jäänud salaprotokollide kohta. Ta rõhutas, et kui Euroopa jagamist lugeda agressiooniks, siis on mõlemad pooled selles võrdselt süüdi. Nõukogude-poolne süüdistaja kindral Rudenko lükkas kaitse argumendid tagasi, märkides, et “me ei ole siin uurimas liitlaste poliitikaga seotud probleeme, vaid süüdistusi Saksa sõjaroimarite vastu”. Mandaadi puudumisega nõustuti, sõja kaotanud roimarid poodi ning asja rohkem ei arutatud. Muide, kindluse mõttes ka ei tõlgitud, ja Nürnbergi protsessi materjalide venekeelses väljaandes see kõik puudub.
Ometi avaldasid prantslased juba 1946. a. ja nii eestlased (A. Rei) kui ka ameeriklased 1948. a. kõik Nõukogude – Saksa salaprotokollid. Järgnes äge Nõukogude-poolne eitus ning süüdistus ajaloo võltsimises. Salaprotokollide olemasolu eitasid kategooriliselt V. Falin “Novosti” pressikonverentsil 16. augustil 1988, hilisemad MRP-eksperdid Feliks Kovaljov ja Oleg Ržeševski 1. septembril 1988 “Pravdas” ning veel 1989. a. aprillis tegi seda NSV Liidu endine välisminister A. Gromõko ajakirjas “Spiegel”.
Ometi juhtus ka muud. Juba 1969. a. levitas Eesti Vabastusleegion NSV Liidu Washingtoni saatkonnas toimunud vastuvõtul kõigi salaprotokollide teksti sisaldavat brošüüri Ribbentropi – Molotovi pakti (RMP) kohta. 23. augustil 1986 toimus Saksamaal esimene Musta lindi päev ja aasta hiljem, 18. augustil 1987 pöördus USA senaator Donald W. Riegle kirjaga M. Gorbatšovi poole nendesamade salaprotokollide annulleerimise vajaduse asjus. Samalaadse kirja saatsid ka USA Esindajatekoja saadikud Don Ritter ja Dennis Hertel 29. juunil 1988. Samal 1987. aastal toimus Eestis esimene MRP-AEG demonstratsioon Hirvepargis. Tõepoolest, täpselt nagu 1939, ei olnud siis need saladokumendid Eestis veel mitte kõigile tuntud. Juba päris suur MRP-AEG demonstratsioon toimus 1988. aastal. Aeg oli küps tegutsemiseks. Ühtlasi oli selge, et ilma väga tugeva surveta ei aktsepteeri NSV Liit salaprotokollide olemasolu ja ammugi ei tunnista ta neist tulenevaid territoriaalseid muudatusi.
Sobiv hetk tegutsemiseks avanes rahvasaadikute kongressil Moskvas 1989. aasta mai lõpus, kui sai üha selgemaks NSV Liidu kõige kõrgema juhtkonna otsene osalus Tbilisi veretöös. Eestist valitud NSV Liidu rahvasaadikud J. Aare, H. Aasmäe, G. Golubkov, I. Gräzin, A. Haug, S. Kallas, T. Käbin, T. Laak, M. Lauristin, E. Lippmaa, V. Palm, V. Pohla, I. Raig, I. Raud. V. Saar, E. Savisaar, E. Tamberg ja G Tõnspoeg koostasid NSV Liidu rahvasaadikute kongressi otsuse projekti 17-liikmelise komisjoni moodustamise kohta Nõukogude – Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingu ja sellega kaasnevate salaprotokollide avalikustamiseks ning protokollidele õigusliku hinnangu andmiseks.
Kuna mina istusin Eesti esindajana kongressi presiidiumis, alustasin kohe sellekohaseid läbirääkimisi M. Gorbatšoviga. Lausa presiidiumilaua taga selgitasin talle, kuidas komisjoni moodustamine teda oluliselt aitaks talle poliitiliselt nii raskel hetkel. Veenvuse tõstmiseks lisasin juurde ka salaprotokolli enda, kuid mitte Läänes avaldatud ja tegelikult allakirjutatud saksapärase teksti, vaid sellesama salaprotokolli Moskvast pärineva, soravalt venepärase tekstiga autentse eskiisprojekti koos Nõukogude – Poola leppega 30. juulist 1941 kõigi Poola territooriumi ümberjagamist puudutavate Nõukogude – Saksa 1939. aasta lepete kehtetuks tunnistamise kohta. See avaldas mõju. M. Gorbatšov pidas nõu E. Ševardnadzega, misjärel pidasin samas asjas nõu tema ja A. Jakovleviga Kongresside Palee mahedalt valgustatud teise korruse restorani importhõrgutiste keskel. Ettepanek oli keeldumiseks liiga hea, M. Gorbatšov nõustus ja ma lugesin meie ettepaneku kongressile ette. Kohe vaidles ettepanekule vastu rahvasaadik V. Jarovoi, märkides väga õigesti, et nii kujuneks ju tema nii okupandiks kui kolonisaatoriks. Seejärel luges I. Gräzin ette salaprotokolli venepoolse teksti. Rõhutan, mitte selle, mis tegelikult alla kirjutati, vaid M. Gorbatšovile üleantud venepoolse projekti. See avaldas sügavat muljet nii kongressile kui hiljem ka stenogrammi korrektoritele, sest see, mis on 1. juuni 1989. a. bülletäänis (nr. 8, osa I) ära trükitud, ei ole ei etteloetud venepoolne projekt ega ka hiljem tegelikult allakirjutatud tekst. Sõnad on tähenduselt samad, kuid peaaegu igal pool asendatud täiesti teisekõlaliste sünonüümidega. Minu silmis kinnitas niisugune ettevaatlikkus veelkordselt meie tekstide autentsust ja olulisust.
Seejärel võttis sõna M. Gorbatšov, kes veel kord avaldas kahtlust saladokumentide olemasolu suhtes ja tuli välja oma kuulsaks saanud “argumendiga”: ei või ju ometi olla, et Molotov oleks alla kirjutanud saksa tähtedega. Ta eitas ka salaprotokolli mis tahes seost Balti riikide okupeerimise ja NSV Liiduga liitmisega. M. Gorbatšov soovitas loodava komisjoni esimeheks A. Jakovlevi ning tegi ettepaneku laiendada komisjoni spetsialistidega (endine suursaadik V. Falin) ning Ukraina, Valgevene ja Moldaavia esindajatega. Viimast tegingi kohe presiidiumilaua taga ja nii sündis 26-liikmeline komisjon, mis kinnitati 2. juunil 1989. Koosseiski tuli täiesti rahuldav, nimelt 4 esindajat Eestist, 4 Leedust, 3 Lätist, 2 Moldaaviast, 2 Ukrainast, 1 Valgevenest, 1 Armeeniast, 1 Kirgiisiast, 4 vene demokraati ja muidugi 4 NSV Liidu juhtkonna ehk keskuse esindajat.
Komisjoni istungid algasid 8. juunil A. Jakovlevi eesistumisel. Moodustati 4 töögruppi, nimelt dokumentatsioonigrupp (J. Afanasjev), dokumentide juriidilise hinnangu grupp (I. Gräzin), tunnistajate küsitlemise grupp (K. Motieka) ja ajaloolise tagapõhja uurimise grupp (E. Lippmaa). A. Jakovlev nimetas oma asetäitjaks V. Falini, kes pidi siis täpsustama kõigi ülesanded, töögruppide koosseisud ja funktsioonid ning tegema kogu komisjoni tööplaani. Teiseks kaheks asetäitjaks said J. Afanasjev ja E. Savisaar. Järgmine istung määrati 5. juulile. Vahepeal aga pidi V. Falin komisjoni varustama kõigi vajalike ajalooliste dokumentidega. V. Falin seda tegigi, saates komisjoni liikmetele suurte pakkide viisi NSV Liidu Välisministeeriumist pärinevat ebaolulist materjali, kust olid valikuliselt välja jäetud kõik salaprotokollid ja muu oluline! 5. juuli istungil pani E. Savisaar ette teha 23. augustiks NSV Liidu Ülemnõukogule (mitte Rahvasaadikute Kongressile, kus teatavasti saab muuta ÜN otsuseid) valmis I. Gräzini poolt pakutud kaks dokumenti, nimelt deklaratsioon salaprotokolli 50. aastapäevaks ja otsuse projekt, kus kinnitataks salaprotokolli olemasolu, antaks sellele juriidiline hinnang ja tunnistataks kehtetuks allakirjutamise hetkest. Kohe sai aga selgeks, et kõike seda on võimatu teha olemasolevate paberite alusel. Kõik trumbid olid vastaspoole käes ametlike kinnitatud dokumentide näol, meil olid vaid ajaleheartiklid, hingestatud kõned ja tõestamata autentsusega koopiad raamatutest. Selles olukorras sõitsin Ameerika Ühendriikidesse raadiospektroskoopia-alasele Gordoni konverentsile. Selle lõppedes olin kaks päeva Washingtonis ja kogusin USA Rahvuslikust Arhiivist ehk täpsemini, Teise maailmasõja sõjakuritegude osakonnast kokku 39 kinnitatud dokumenti, sealhulgas kõik salaprotokollid, lepingud ja nende ametlikud kommentaarid, tolleaegsete Saksa riigitegelaste trükis avaldatud memuaarid, Nürnbergi protsessi materjalid, Balti riike ja Nõukogude – Saksa lepinguid puudutavad riigi ja rahvusvahelise õiguse alased raamatud ning 1939. – 1941. aasta väljavõtted USA ja Saksamaa diplomaatiliste dokumentide täielikest kogudest. Juuli lõpus tegin sama töö Stanfordis, “Hooveri tornis”, kus sattusin koos töötama endise riigisekretäri Schultziga ja marssal Ahromejeviga.
Nüüd sai juba midagi ette võtta. 11. ja 12. juulil toimus Eesti esinduses Moskvas tõsine seminar, kus meil tuli oma seisukohti kaitsta Keskuse ajaloovõltsijate vastu. Need olid NLKP KK rahvusvahelise osakonna juhataja V. Falin, NSVL Välisministeeriumi ajaloolis-diplomaatilise valitsuse juhataja F. Kovaljov ja veel rida teaduste doktoreid: A. Orlov Sõjaajaloo Instituudist, O. Ržeševski Üldajaloo Instituudist, V. Sipols NSV Liidu Ajaloo Instituudist, A. Tšubarjan, NSVL TA Üldajaloo Instituudi direktor; siis veel ajakirja “Novoje Vremja” poliitikavaatleja L. Bezõmenski ja NLKP KK rahvusvahelise osakonna konsultant V. Aleksandrov. Vastaspool oli eksperdiks kutsunud veel NSVL TA Riigi ja Õiguse Instituudi rahvusvahelise õiguse sektori juhataja R. Müllersoni, kes aga ei ilmunud kohale. Nimekirjas on märkus: (tinglikult) komandeeringus.
Kogu seltskond osutus ebakompetentseks. Kogu aeg uuriti ju dokumente originaalkeeltes ja alles teisel päeval selgus, et neist sai aru ainult V. Falin. Kuid temagi oli rahulikult ära kuulanud ka soomekeelsed tekstid, millest ta sõnagi ei mõistnud.
Asi lõppes edukalt ja saime asuda lõpliku dokumendi koostamisele. Komisjoni enamus leppis salaprotokollide olemasoluga, vajadusega need õigustühiseks tunnistada ja asjaoluga, et Poola ning Balti riigid jagati ära ikkagi nimelt sellesama 1939. a. 23. augusti salaprotokolli järgi. Jagati nii täpselt, et pärast tuli NSV Liidul mõne tuhande ruutkilomeetri Leedu maa eest sakslastele miljoneid (praegustes hindades sadu miljoneid) kulddollareid maksta. Sellega olid tagasi lükatud ka kõik keskuse vastuargumendid.
Otsustav koosolek toimus nädal hiljem, 19. juulil A. Jakovlevi kabinetis NLKP KK hoones. Tema oli eelnevalt lasknud paljundada kaks argumenteerivat otsust, pikema ja lühema, kus ei olnud sees isegi mitte salaprotokollide õigustühiseks tunnistamist (oli vaid moraalne hukkamõist) ja ei olnud juttugi salaprotokollide alusel esitatud ultimaatumitest ning sõjalisest survest. Olid ka mitmed meie ja vene demokraatide poolsed projektid, neist üks pärines H. Lindperelt ja minult, teine I. Gräzinilt ja V. Kulišilt, ning üht-teist oli veelgi. Kõige selle alusel tegime kohe kohapeal komisjoni, mida juhatas J. Afanasjev. Koosoleku lõpuks sai otsuse projekt valmis, kuid leiti veel toores olevat ning lõplik viimistlemine jäi pärast praktiliselt üksmeelset hääletamist järgmiseks hommikuks. 20. juuli hommikul töötasin selle kallal üsna tõsiselt koos vahepeal dokumendiusku pöördunud V. Faliniga, ning saigi valmis päris rahuldav tekst. Selles tekstis oli sees kõik meile vajalik, nimelt Tartu rahulepingu jätkuva kehtivuse tunnustamine, kõigi 1939.—1941. aastatel sõlmitud sala- ja konfidentsiaalsete Nõukogude – Saksa protokollide käsitlemine ühe tervikliku rahvusvahelise õiguse vastase komplektina ja mis kõige tähtsam, kõigi nende protokollide denonseerimine tagasiulatuvalt allakirjutamise hetkest. Oli sees ka nende denonseeritud dokumentide varasem kasutamine ultimaatumite esitamiseks ning jõu rakendamiseks kolmandate riikide suhtes. Just see viimane koos 1941. aasta mainimisega oli oluline võit, millele A. Jakovlev seisis vastu nii kaua kui võimalik. Nimelt alles 1941. a. 10. jaanuari salaprotokoll annab dokumentaalse tõestuse, et mõjupiirkondade all oli mõeldud just edasisele annekteerimisele kuuluvaid piirkondi, mida uued omanikud said osta ja müüa.
20. juuli dokumendi viseerisid kõik viis koostajat, nimelt V. Falin, E. Lippmaa, J. Afanasjev, M. Lauristin ja I. Gräzin. A. Jakovlev nõustus dokumendi sisuga, kuid rõhutas, et ilma Poliitbüroo ning isiklikult M. Gorbatšovi loata ei või ta mitte ühtki dokumenti alla kirjutada ega isegi mitte viseerida. Luba muidugi ei tulnud ja tekkis tõrge, kuid mitte väga oluline. Vastuseta jäi ka minu saadetud faks (dateeritud 9. 08. 89) M. Gorbatšovile komisjoni palvega midagi positiivset ära teha enne 23. augustit 1989. Oli ilmne, et keskus ei soovi niigi väga hoogsaid ümberkorraldusi Ida-Euroopas veelgi forsseerida. Erilist kiiret aga tõesti ei olnud, sest ilmselt ekslikust plaanist panna dokument hääletusele NSV Liidu Ülemnõukogus oli vahepeal loobutud. Esiteks on ÜN ju palju konservatiivsem kui kongress ja teiseks võib kongress hiljem muuta ÜN otsuseid, vastupidi aga mitte. Kongressi kokkutulekut oli oodata alles aasta lõpus.
Et siiski mitte kaotada aega ja meile väga soodsat dokumenti, saatsime kõigile komisjoni liikmetele 9. augustil laiali oma viie allkirjaga otsuseprojekti, paludes sellega liituda ja tagastada dokument koos oma allkirjaga minule Eesti TA Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituuti Tallinnas. 22. septembriks kogunes juba 21 allkirja, seega enam kui ¾ komisjoni koosseisust. Sellest veel suuremat kvalifitseeritud enamust ei olnud rahvasaadikute kongressi reglementi arvestades tarviski. Komisjon ei ole nõuandev organ oma esimehele. Ta teeb otsuse häälteenamusega ning kas esimees on poolt või vastu, on tähtsusetu. Kuna sellega oli komisjon oma töö tegelikult lõpetanud, siis järgnes vastuvõetud teksti publitseerimine (“Vaba Maa”, nr. 14, august 1989, “Argumentõ i Faktõ”, nr. 32, 1989) ja avalikustamine 29. septembril Moskvas Riiklikus Ajaloo ja Arhiivinduse Instituudis toimunud pressikonverentsil selle instituudi demokraadist direktori J. Afanasjevi eestvõttel. Võrreldes Balti ketiga oli pressikonverentsi mõju muidugi väike, kuid siiski oli vaja säilitada pidevat parajalt doseeritud mõju maailma avalikkusele ettevalmistusena hääletamiseks rahvasaadikute kongressil aasta lõpul. Olulist mõju avaldas ka V. Falini esinemine Saksamaa LV televisioonis, kus ta juba 23. juulil 1989 kinnitas kõigi salaprotokollide tegelikku ja tõelist olemasolu. Seega ei olnud 1989. aasta juulist detsembrini mingit lootusetut olukorda. Enneaegne poolametlik heakskiit koos sellele järgnevate sammudega Balti riikides oleks võinud blokeerida määruse vastuvõtmist rahvasaadikute kongressil, mida aga meil oli palju enam vaja kui M. Gorbatšovi isiklikku nõustumist.
Siinkohal peab rõhutama, et põhiküsimus ei ole kunagi olnud salaprotokollides endis. Nii 1989. aastal kui ka praegu on põhiküsimuseks see, kas Balti riigid tulid NSV Liitu omaenda üldrahvalikul soovil või liideti vägivaldselt 1939. aasta salaprotokollide tagajärjel. Selles asjas on NSV Liidu võimuorganite seisukoht olnud muutumatu 1940. aastast saadik: kõik nad rõhutavad, et mingit seost ei ole, ning MRP 50. aastapäev 23. augustil 1989 ei toonud siin mingit muutust.
Vabatahtliku, seaduslikel valimistel põhineva NSV Liiduga ühinemise teesi esitas Nõukogude Informatsioonibüroo Londonis juba 1941. a. Nii on jätkunud see aastakümneid. Vürtsi lisas NLKP KK ähvarduskiri 1989. a. 28. augusti “Pravdas”, kus salaprotokolli tulemuste tänapäeva kandmist seoti Baltikumi rahvaste edasise ellujäämise küsimärgi alla seadmisega.
Igasuguse sideme puudumist salaprotokollide ja Balti riikide NSV Liitu asumise vahel on rõhutanud väga värvikalt Eesti Vabariigi kunagine asevälisminister R. Müllerson oma artiklis ajakirjas “Sovetskoye Gosudarstvo i Pravo” nr. 9, 1989, ning taaskinnitanud oma seisukohtade muutumatust “Postimehele” antud intervjuus 19. juunil 1991. Oma ettekandes MRP komisjonile (14. okt. 1989) loeb ta juriidiliselt kirjaoskamatuks igasugused kinnitused sidemest kolme Balti vabariigi NSV Liitu liitmise ja salaprotokollide vahel, ning see pole mitte ainult EV tolleaegse Välisministeeriumi seisukoht. Täpselt sedasama kirjutas NSV Liidu välisminister E. Ševardnadze MRP komisjonile 10. juulil 1989 ja täiendavalt veel kümme päeva enne hääletamist, 14. detsembril 1989. Enne teda tegi sedasama NSV Liidu TA USA ja Kanada Instituudi direktor akadeemik G Arbatov, kuid õnneks üldsõnaliselt. Samu mõtteid avaldas komisjoni esimees A. Jakovlev 18. augustil 1989 “Pravdas”, kus ta kordas oma juba 20. juunil 1989 vestluses Saksa parlamendiliikmetega avaldatud seisukohti. Väga ohtlikult asjatundliku, kuid õnneks liigse pikkuse tõttu tähelepanuta jäänud kriitilise ülevaate kirjutas 23. oktoobril 1989 Moskva Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor A. Talalajev, kes ründas 20. juuli otsust kongressi mandaadile mittevastavusest lähtudes. Oleks olnud suur kaotus, kui mandaadi puudumise tõttu oleks 1941. aasta salaprotokoll kongressi otsusest välja jäänud. A. Talalajev kordas oma katset veel 9. novembril koos NSVL TA Riigi ja Õiguse Instituudi professori N. Ušakoviga ning eriti värvikalt liitus 20. juuli otsuse vastaste leeri 2. ja 4. novembril 1989 VNFSV teeneline teadlane professor J. Ussenko. Kõigi siht oli sama mis R. Müllersonil – vältida salaprotokollide sidet tänapäevaga ja eriti veel Balti riikide taasiseseisvumise taotlustega.
Vahetult enne rahvasaadikute kongressi aastalõpuistungit 11. detsembril 1989 saatis V. Falin kõigile komisjoni liikmetele 6. detsembri istungil vastuvõetud otsuseprojektid — lühema neljal, pikema ning argumenteerivama kaheksal leheküljel. Mõlema sisu oli sama ning kordas kõigis olulistes punktides 20. juulil viseeritud otsust, kuid lühem tekst oli konkreetsem ja meile soodsam. Uued otsused võeti vastu 4. detsembri istungil Kremlis ja kogu komisjon kirjutas neile üksmeelselt alla. Enne lõplikku hääletusele panekut tegi lühem variant, mis komisjonile rohkem meeldis, läbi veel mõned stilistilised ja keelelised kiirilustused, mis sisu kuidagi ei muutnud.
A. Jakovlev esitas vastuvõetud lõpliku teksti rahvasaadikute kongressile seisukohavõtuks 23. detsembril 1989. Kongress lükkas projekti tagasi. Põhjuseks oli muidugi kogu tõe ebameeldiv iseloom ja teiseks veel hajumata kahtlused, et ehk on salaprotokollid ikkagi võltsingud. Kongress ei teadnud ka seda, et sel istungil ei antud sõna NSV Liidu Välisministeeriumi töötajale F. Kovaljovile. Seesama F. Kovaljov oli 10. juulil 1989 V. Falinile üle andnud Saksamaa LV suursaadikult saadud dokumendid Saksa – Nõukogude suhete kohta 1939. aasta sügisel. Kuid ei tema ega A. Jakovlev teatanud 23. detsembril rahvasaadikute kongressile, et lisaks Saksa päritoluga dokumentidele on NSV Liidu Välispoliitika Arhiivis veel olemas Molotovi sekretariaadi fondis 23. augustil 1939 alustatud ja 20. aprillil 1949 lõpetatud toimik nr. 600 – 700, kus leiduvad muu hulgas kõigi Nõukogude – Saksa, Nõukogude – Soome ja Nõukogude – USA 1939. – 1941. aasta salaprotokollide ning nendega kaasnevate dokumentide koopiad koos nende üleandmisaktiga 20. aprillist 1949. Selle viimase dokumendi kohaselt andis V. Molotovi sekretariaadi juhataja asetäitja D. Smirnov üle ning välisministri vanemabi B. Podtserob võttis NSV Liidu Välisministeeriumi eriarhiivi vastu muu hulgas kaheksa Nõukogude – Saksa saladokumendi originaalid, sealhulgas 23. 08. 1939., 28. 09. 1939. ja 10. 01. 1941. a. salaprotokollid koos kinnitatud koopiatega.1
Pärast rahvasaadikute kongressi 23. detsembri istungit toimus hilisõhtul, enne keskööd komisjoni viimane ja vahest tähtsaim kokkusaamine otse Kremli istungitesaalis. Osavõtjaid oli vähe, igatahes olid kohal A. Jakovlev, mina ja F. Kovaljov, kellel olid kaasas Molotovi arhiivi paberid. Otsus oli lihtne: NSV Liidu Välisministeerium võtab asja tõsiselt ja käib välja oma trumbi. Salaprotokollide Nõukogude-poolsete tekstide avalikustamist ei saanud enam miski vältida.
Selle avalikustamise A. Jakovlev järgmisel päeval ka tegi. Molotovi enda paberid otsustasid asja ja kell 12.45 kiideti komisjoni poolt ettevalmistatud otsuseprojekt muutusteta heaks. 1432 häält poolt, 252 vastu, 264 erapooletut, kokku kohal 1948. Sealjuures ei või unustada, et kõik toimus Jõulude ajal. Suurem jagu Leedu delegatsioonist oli juba koju sõitnud ja ega eestlasi ja lätlasigi väga palju kohal olnud. Kuid suurim vajalik eeldus meie iseseisvumiseks oli saavutatud.
Sellele sihile jõudmises on mõndagi õpetlikku, sest siin peegeldub NSV Liidu kogu maailmapoliitika. Suurriigil on vaja samaaegselt nii sõjalist vägevust kui ka väga head mainet välismaal, see nõuab aga paratamatult päris võimatutena näivaid kompromisse. Sel Jõulu eelõhtul konflikteerusid NSV Liidu kahe võimsa ametkonna — Kaitseministeeriumi ja Välisministeeriumi huvid. Kaitseministeerium käis oma kaardi välja varem. Just enne A. Jakovlevi esinemist 23. detsembril püstitas NSV Liidu Kaitseministeeriumi Poliitiline Peavalitsus Kongresside Palee fuajeesse suure stendi Balti riikide ja rahvaste üksmeelsest astumisest Jossif Vissarionovitši embusesse nõukogude rahvaste rõõmsas peres. See stend äratas ajakirjanike ebatervet huvi, mispeale ta kohe väheläbinähtavasse spiraali kokku keriti. “Noorte Hääles” MRP asju pika ja põhjaliku artikliseeriaga valgustanud Anneli Rõigas saatis kohe saali sõna, mispeale ma M. Gorbatšovilt kongressi uute ja enneolematute töövormide kohta aru pärisin. Minu mikrofon lülitati välja, kuid ei saa ju lausa istungit katkestada ka. Pärast mõningat mõtlemist andis M. Gorbatšov A. Lukjanovile käsu stend ära koristada, mis kohe ka sündis. Rahvasaadikuil jäigi näitagitatsioon nägemata.
Väga tugevasti mõjus minu koostatud ja Balti vabariikide vahelise saadikutegrupi nimel levitatud brošüür “Nõukogude – Saksa 1939.– 1941. aasta lepete poliitilis-õiguslikust hinnangust”, samuti meie Ülemnõukogus koostatud raamat “1940. aasta Eestis”. Mõjus ajalehekampaania ja mõjus Balti kett. Ometi sai otsustavaks mitte vastaste veenmine, vaid kõhklejate informeerimine koos tegevuse õige ajastamisega ja suurte võimkondade vastuolude ärakasutamisega. 1989. aasta sügis ei olnud NSV Liidu juhtkonnal venitamis- ja kõhklusperiood. Oh ei. See oli NSV Liidu Euroopa-poliitika teostamise periood, mille lõppfaasis osutus möödapääsmatuks ka Nõukogude – Saksa salaprotokollide tühistamine. Strateegilised sihid seati kõrgemale taktikalistest. Suur strateegia nõuab tihti ka taktikalisi taganemisi ning suurriiklikke kompromisse eri ametkondade vahel. Rahvasaadikute kongressi otsus võeti vastu mitte Balti riikide soovidele vastu tulles, neid mõistes ja nende huvides, vaid nende iseseisvushuvidele vaatamata. Järgnenud iseseisvusdeklaratsioonid Balti riikides oli see hind, mis NSV Liidu juhtkonnal tuli maksta oma hea maine ja välispoliitilise usutavuse eest. Midagi rohkemat sellesse otsusesse sisse kirjutada ei oleks olnud võimalik ega vajalik.
Salaprotokollide denonseerimine oli suur saavutus, kuid see ei toonud veel Eestile riiklikku sõltumatust, ehkki nõrgestas vastast väga oluliselt. Mitte asjata ei toonud ma kinnitatud dokumendid nimelt II Maailmasõja sõjakuritegude arhiivist. Sõjakuritööd teatavasti ei aegu.
Iseseivuse tegelik saavutamine läbis seejärel oma tõeliselt sürrealistliku perioodi, kus Balti riigid liikusid iseseisvuse poole igal võimalikul viisil ja NSV Liit püüdis seda takistada igal võimalikul viisil. 11. märtsil 1990 võttis Leedu NSV Ülemnõukogu vastu otsuse Leedu iseseisvuse taastamise kohta okupatsioonieelse põhiseaduse alusel ja 13. märtsil 1990 kuulutas M. Gorbatšov selle otsuse õigustühiseks, keeldus läbirääkimistest ning alustas Leeduvastase majandusblokaadi. 30. märtsil 1990 kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu Nõukogude Liidu riigivõimu Eestis seadusevastaseks selle kehtestamise hetkest ning kuulutas välja Eesti Vabariigi iseseisvuse ja põhiseaduslike riigivõimuorganite taastamise restitutsiooni teel.
Teiselt poolt, NSV Liidu President M. Gorbatšov asus kohe ette valmistama uut Liidulepingut, laiendades oluliselt KGB, armee ja siseministeeriumi võimutäiust ja rõhutas oma 7. novembri ettekandes NSVL Ülemnõukogule, et Baltikumis on jõu kasutamine sealtegutsevate “fašistide” vastu möödapääsmatu. Esimesed veretööd Vilniuses ja Riias toimusidki jaanuaris 1991, kuid ilma oodatud tulemusteta. Samas alustati ka kafkalikult mõttetute, kuid mõlemale osapoolele poliitiliselt vajalike läbirääkimistega.
Ilusad otsused Vilniuses ja Tallinnas veel iseseisvust ei saanudki tuua. Et anda neile rohkem jõudu, võttis EV Ülemnõukogu vastu otsuse EV ja N Liidu suhete kohta ning moodustas läbirääkimisteks delegatsiooni (Ü. Nugis, M. Lauristin, E. Lippmaa, I. Toome ja J. Raidla). Vastvalitud Nõukogude Liidu President asus selle algatuse suhtes juba 12. augustil järsult eitavale seisukohale. Et liitlasi juurde saada, koostasin kohe Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi 12. juuni 1990 otsust toetava Riikidevahelise lepingu teksti VNFSV ja EV vahel, mille koos M. Lauristiniga 27. septembril 1990 viseerisime B. Jeltsini delegatsiooni liikmetega Moskva Valges Majas. Selle lepingu sätteid sai VNFSV täita ainult täiesti iseseisva riigina. Leping allkirjastati 13. jaanuaril 1991 Tallinnas, hoides sellega ära juba planeeritud veretööd, kuid ka läbirääkimised Nõukogude liiduga blokeerusid, sest Nõukogude liidu delegatsioonil oli mandaat ainult uue ettevalmistatava Liidulepingu arutamiseks. Omalt poolt otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 7. septembril 1990, et EV seaduslikel esindajatel puuduvad volitused osalemiseks uue Liidulepingu ettevalmistamisel. Kujunenud välispoliitilisele halvatusele lisas vürtsi näiliselt süütu Nõukogude Rahukaitsekomitee (SKZM) koosolek 19. – 21. juunil 1991 Moskvas Rahukaitsekomitee majas. Lisaks SKZM ja Balti riikide esindajatele ilmus kohale ka NSVL Kaitseministeerium (J. I. Nauman), NSVL Sõjalaevastik ( E. V. Obõdenninov), NSVL KGB (A. A: Rumjantsev), NSVL Siseministeeriumi Siseväed (V. P. Voroztsov), NSVL Ülemnõukogu (G. I. Petrov) ja Rahvusvahelise Julgeoleku osakonna juhataja (A. V. Kortunov) koos arvuka ohvitseridest kaaskonnaga.
Sihiks oli ilmselt pribaltide hirmutamine, sest ohvitserid hooplesid ka peatse valmisolekuga ülemaailmseks konfliktiks. Totaalse valmisoleku deadline on praeguseks juba kah möödunud. Nõukogude tegelikkusega harjunud seltskonnale see mingit märgatavat mõju ei avaldanud. Kuid selgeks sai, et ees seisavad suurimad ohud, mis aga alati kätkevad endas ka suurimaid võimalusi. Asi läks teravaks just “rahukaitsekoosoleku” ajal, kui M. Gorbatšov saatis 18. juunil 1991 NSVL Ülemnõukogule heakskiitmiseks Nõukogude Liidu iga hinna eest säilitamiseks mõeldud dokumendi uuest Liidulepingust. Nõukogude Liidu uuendamine tuli ilmselt teostada relvajõul ning operatsiooni alguseks võiks lugeda 17. augustit 1991, kui Nõukogude Liidu Valitsuskabineti Presiidium (Peaminister V. Pavlov) saatis laiali väljavõtte protokollist uue Liidulepingu kehtestamise kohta ning KGB esimees (V. Krjutškov) kinnitas Nõukogude Liidu Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK) koosseisu. Algas keskuse poolt organiseeritud kahepalgeline aktsioon, mida püüti näidata välismaale ühtmoodi ja siseriiklikult täpselt teistmoodi. See pimesikumäng kukkus Moskvas läbi juba 19. augusti 1991 ennelõunal ning tekkis B. Jeltsini/M. Gorbatšovi lühiajaline kaksikvõim. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 20. augustil 1991 vastu oma 30. märtsi 1990 otsusest lähtuva kinnituse Eesti Vabariigi riiklikule iseseisvusele taotledes Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist, mis ka toimus. Kuid rahuleping oli veel puudu. Iseseisvus on lõplik ja kindel alles siis, kui ka vaenupool seda dokumentaalselt kinnitab. Selle viimase akti saime kätte alles pärast tõsist diplomaatilist tööd Moskvas, kui NSV Liidu tolleaegne kõrgeim riigivõimuorgan, nimelt Riiginõukogu, kinnitas 6. septembril 1991 Eesti Vabariigi iseseisvust tõeliselt ja täielikult iseseisva riigina. M. Gorbatšov meid ei toetanud ja dokumendile alla ei kirjutanud. Meid toetas B. Jeltsin ja paljusid vabariikide hääli valdav Nursultan Nazarbajev, kellega vahetult enne seda pidasime (E. Lippmaa, H. Aasmäe) pikema lambapeasöömise-teemalise veinirohke koosviibimise. Meie töö oli tehtud. 6. septembri otsusega oli ajalootegijate hulgast kõrvaldatud niihästi Stalini ja Hitleri vahelised 1939–1941 aastate tehingud kui ka NSV Liidu mõjuvõim. NSV Liit lagunes veel samal sügisel paar kuud hiljem.
12. mail 2009
23. augustil 1939 sõlmitud Nõukogude – Saksa salaprotokolli arutamisel on oma õpetlik eellugu. Euroopas oli 1939. aastaks kujunenud kaks tulevasele maailmavalitsemisele pürgivat suurriiki. Peagi sai mõlemale selgeks, et oma territooriumi laiendamine kolmandate riikide arvel on lihtsam kui üksteise ründamine, ning 1939. aasta kevadsuvel algas vastastikune lähenemine maailma ümberjagamiseks. Saksamaa oli I Maailmasõjas kaotanud kõik oma kolooniad ja lisaks veel Poola koridoriga seotud idaalad. Venemaa oli kaotanud oma läänealad, nimelt kõik neli tolleaegset Balti riiki Soomest Leeduni, kogu Poola koos Varssaviga ning Bessaraabia. Nagu ikka, igatsesid kaotajad revanši ning otsisid liitlasi. Nõukogude Liidu lähenemiskatsed Inglismaa ja Prantsusmaaga luhtusid, sest nendega ei õnnestunud kooskõlastada Punaarmee sissemarsiõigust Balti riikidesse, Poolasse ja Rumeeniasse. Lääneriikide esindajad lahkusid Moskvast 15. augustil 1939 ja kohe samal päeval algas diktaatorite dialoog, milles võistlesid kaks maailmavalitsemisideoloogiat, üks klassi ja teine rassi alusel. 17. augustil 1939 toimus Moskvas uue koostöölepingu üle tõsine arutelu NSV Liidu Välisasjade rahvakomissari ja Saksa Riigi suursaadiku vahel, mille stenografeeris V. Pavlov. Arutati majanduslikke, rahalisi, sõjalisi ja territoriaalpoliitilisi küsimusi ning mittekallaletungilepingut, kusjuures õigus sissemarsiks Balti riikidesse võeti arutusele Nõukogude valitsuse soovil. Molotov rõhutas, et Saksa lepingupoole 15. augustil tõstatatud territoriaalpoliitilised küsimused ei saa olla mittekallaletungilepingu avalikus tekstis, vaid peavad sisalduma selle eraldiseisvas salaprotokollis. Molotov rõhutas ka, et kõik need seisukohad on kooskõlastatud sm. Staliniga. Suursaadik Schulenburg rõhutas, et Saksa lepingupoolel on suuri raskusi Nõukogude valitsuse poolt nõutud lisaprotokolliga, mille konkreetse sisu kohta Saksa poolel puuduvad andmed. Ta palus Nõukogude lepingupoolelt vähemalt protokolli eskiisi.
Tulevaste agressiooniohvrite jaotamisel püüdis Saksa pool piirduda suuliste kokkulepetega, kuid kahtlustav ja ettevaatlik NSV Liit nõudis alati kirjalike salaprotokollide allakirjutamist. Kujunes lausa uus diplomaatiline keel, kus tulevased annekteeritavad piirkonnad fikseeriti “huvidepiirkondadena”, “mõjusfääridena” või “läbimarsi-tsoonidena”. Peatselt kujundati ka lepinguosaliste ühine vaenlane – plutokraatia, mille karikatuurseks võrdkujuks sai paks valgete lampassidega ja juudi soost Londoni pankur.
Juba 19. augustil 1939 oli vana 1926. aasta neutraliteedilepingu uuendamine viiepunktiliseks mittekallaletungilepinguks Moskvas valmis, kusjuures Berliini saadetud sellekohasele telegrammile oli postskriptumina lisatud nõue koos lepinguga alla kirjutada eelmainitud täiesti salajane eraldiseisev lepingupoolte välispoliitilisi sihte fikseeriv lisaprotokoll (vt. lisa 27). Oma vastustelegrammis J. V. Stalinile rõhutas A. Hitler, et kõik Nõukogude valitsuse poolt seoses lisaprotokolliga tõstatatud küsimused on kiiresti lahendatavad Moskvas toimuvatel läbirääkimistel Saksa täisvolilise esindaja poolt. Ta palus Saksa Riigi esindaja vastu võtta teisipäeval 22. augustil või viimase võimalusena kolmapäeval 23. augustil. J. V. Stalin vastas A. Hitleri ettepanekule otsekohe ja rõhutas oma vastustelegrammis rahulolu saksa-nõukogude suhete pöördeliselt suure paranemisega, nõustudes hr. Ribbentropi visiidiga 23. augustil.
1939. a. 23. augusti ja järgnevate salaprotokollidega jagasid agressorid omavahel kogu Ida-Euroopa Mustast merest Põhja-Jäämereni, 28. septembri salaprotokolliga jagati ümber Poola ja Leedu ning 1941. a. 10. jaanuari salaprotokolliga ostis NSV Liit Saksamaalt endale sõjaeelse Leedu Vabariigi Marijampole piirkonna ja linna. See oli eelmise jaotusega Ribbentropi põdrajahi tarbeks Saksamaale läinud, kuid Punaarmee okupeeris selle kohe pärast Leedu ja NSV Liidu 1939. a. 10. oktoobri vastastikuse abistamise lepingu sõlmimist.
25. novembril 1940 esitas V. Molotov Saksa poolele veel viis salaprotokolli, milledest esimene oleks NSV Liidule andnud alad Batumist ja Bakuust Pärsia laheni (Kuveit), teine Bosporuse ja Dardanellid, kolmas veelkordselt ja lõplikult Soome ning viies Bulgaaria (neljas ei olnud seotud territoriaalsete taotlustega). Need lükati Duce poolt tagasi ja Saksa-Itaalia-Jaapani kolmikpakti laienemine ei toimunud.
Protokollid ei olnud tegelikult üldse salajased. Juba 1939. a. 24. augusti hommikul, kui von Ribbentrop veel magas, teatas suursaadik Schulenburg oma teisele sekretärile Hans-Heinrich (Johnnie) Herwarth von Bittenfeldile salaprotokolli sisu. Veendunud antiimperialistina andis too selle kohe üle USA ja mitme teise riigi suursaadikutele. Tekst oli Balti riikide valitsustele teada juba augusti lõpus. Seda kommenteeris “New York Times” 28. augustil ning 15. septembril, “Times” 11. oktoobril. “Journal American” tõi 24. septembril 1939 ära isegi kogu maailmajagamisplaani koos väga selge ja täpse kaardiga, kus kõik neli Balti riiki läksid Nõukogude Liidule. Balti riikide ametlikele järelepärimistele vastati diplomaatiliste valedega, mis julma tõde varjata soovivad valitsejad rahva rahustamiseks ka kohe ära kasutasid, Eestis näiteks lausa 18. juulini 1940 välja.
Nagu alati, suurendas rahva teadmatuses hoidmine oluliselt eelseisvaid kaotusi. Pärast Teist maailmasõda käsitleti Nõukogude – Saksa salaprotokolle Nürnbergi protsessil 1946. a. 1. aprilli istungil. Hessi kaitsja Seidl esitas küsimusi ja von Ribbentrop andis tunnistusi kõigi NSV Liiduga sõlmitud ja sõlmimata jäänud salaprotokollide kohta. Ta rõhutas, et kui Euroopa jagamist lugeda agressiooniks, siis on mõlemad pooled selles võrdselt süüdi. Nõukogude-poolne süüdistaja kindral Rudenko lükkas kaitse argumendid tagasi, märkides, et “me ei ole siin uurimas liitlaste poliitikaga seotud probleeme, vaid süüdistusi Saksa sõjaroimarite vastu”. Mandaadi puudumisega nõustuti, sõja kaotanud roimarid poodi ning asja rohkem ei arutatud. Muide, kindluse mõttes ka ei tõlgitud, ja Nürnbergi protsessi materjalide venekeelses väljaandes see kõik puudub.
Ometi avaldasid prantslased juba 1946. a. ja nii eestlased (A. Rei) kui ka ameeriklased 1948. a. kõik Nõukogude – Saksa salaprotokollid. Järgnes äge Nõukogude-poolne eitus ning süüdistus ajaloo võltsimises. Salaprotokollide olemasolu eitasid kategooriliselt V. Falin “Novosti” pressikonverentsil 16. augustil 1988, hilisemad MRP-eksperdid Feliks Kovaljov ja Oleg Ržeševski 1. septembril 1988 “Pravdas” ning veel 1989. a. aprillis tegi seda NSV Liidu endine välisminister A. Gromõko ajakirjas “Spiegel”.
Ometi juhtus ka muud. Juba 1969. a. levitas Eesti Vabastusleegion NSV Liidu Washingtoni saatkonnas toimunud vastuvõtul kõigi salaprotokollide teksti sisaldavat brošüüri Ribbentropi – Molotovi pakti (RMP) kohta. 23. augustil 1986 toimus Saksamaal esimene Musta lindi päev ja aasta hiljem, 18. augustil 1987 pöördus USA senaator Donald W. Riegle kirjaga M. Gorbatšovi poole nendesamade salaprotokollide annulleerimise vajaduse asjus. Samalaadse kirja saatsid ka USA Esindajatekoja saadikud Don Ritter ja Dennis Hertel 29. juunil 1988. Samal 1987. aastal toimus Eestis esimene MRP-AEG demonstratsioon Hirvepargis. Tõepoolest, täpselt nagu 1939, ei olnud siis need saladokumendid Eestis veel mitte kõigile tuntud. Juba päris suur MRP-AEG demonstratsioon toimus 1988. aastal. Aeg oli küps tegutsemiseks. Ühtlasi oli selge, et ilma väga tugeva surveta ei aktsepteeri NSV Liit salaprotokollide olemasolu ja ammugi ei tunnista ta neist tulenevaid territoriaalseid muudatusi.
Sobiv hetk tegutsemiseks avanes rahvasaadikute kongressil Moskvas 1989. aasta mai lõpus, kui sai üha selgemaks NSV Liidu kõige kõrgema juhtkonna otsene osalus Tbilisi veretöös. Eestist valitud NSV Liidu rahvasaadikud J. Aare, H. Aasmäe, G. Golubkov, I. Gräzin, A. Haug, S. Kallas, T. Käbin, T. Laak, M. Lauristin, E. Lippmaa, V. Palm, V. Pohla, I. Raig, I. Raud. V. Saar, E. Savisaar, E. Tamberg ja G Tõnspoeg koostasid NSV Liidu rahvasaadikute kongressi otsuse projekti 17-liikmelise komisjoni moodustamise kohta Nõukogude – Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingu ja sellega kaasnevate salaprotokollide avalikustamiseks ning protokollidele õigusliku hinnangu andmiseks.
Kuna mina istusin Eesti esindajana kongressi presiidiumis, alustasin kohe sellekohaseid läbirääkimisi M. Gorbatšoviga. Lausa presiidiumilaua taga selgitasin talle, kuidas komisjoni moodustamine teda oluliselt aitaks talle poliitiliselt nii raskel hetkel. Veenvuse tõstmiseks lisasin juurde ka salaprotokolli enda, kuid mitte Läänes avaldatud ja tegelikult allakirjutatud saksapärase teksti, vaid sellesama salaprotokolli Moskvast pärineva, soravalt venepärase tekstiga autentse eskiisprojekti koos Nõukogude – Poola leppega 30. juulist 1941 kõigi Poola territooriumi ümberjagamist puudutavate Nõukogude – Saksa 1939. aasta lepete kehtetuks tunnistamise kohta. See avaldas mõju. M. Gorbatšov pidas nõu E. Ševardnadzega, misjärel pidasin samas asjas nõu tema ja A. Jakovleviga Kongresside Palee mahedalt valgustatud teise korruse restorani importhõrgutiste keskel. Ettepanek oli keeldumiseks liiga hea, M. Gorbatšov nõustus ja ma lugesin meie ettepaneku kongressile ette. Kohe vaidles ettepanekule vastu rahvasaadik V. Jarovoi, märkides väga õigesti, et nii kujuneks ju tema nii okupandiks kui kolonisaatoriks. Seejärel luges I. Gräzin ette salaprotokolli venepoolse teksti. Rõhutan, mitte selle, mis tegelikult alla kirjutati, vaid M. Gorbatšovile üleantud venepoolse projekti. See avaldas sügavat muljet nii kongressile kui hiljem ka stenogrammi korrektoritele, sest see, mis on 1. juuni 1989. a. bülletäänis (nr. 8, osa I) ära trükitud, ei ole ei etteloetud venepoolne projekt ega ka hiljem tegelikult allakirjutatud tekst. Sõnad on tähenduselt samad, kuid peaaegu igal pool asendatud täiesti teisekõlaliste sünonüümidega. Minu silmis kinnitas niisugune ettevaatlikkus veelkordselt meie tekstide autentsust ja olulisust.
Seejärel võttis sõna M. Gorbatšov, kes veel kord avaldas kahtlust saladokumentide olemasolu suhtes ja tuli välja oma kuulsaks saanud “argumendiga”: ei või ju ometi olla, et Molotov oleks alla kirjutanud saksa tähtedega. Ta eitas ka salaprotokolli mis tahes seost Balti riikide okupeerimise ja NSV Liiduga liitmisega. M. Gorbatšov soovitas loodava komisjoni esimeheks A. Jakovlevi ning tegi ettepaneku laiendada komisjoni spetsialistidega (endine suursaadik V. Falin) ning Ukraina, Valgevene ja Moldaavia esindajatega. Viimast tegingi kohe presiidiumilaua taga ja nii sündis 26-liikmeline komisjon, mis kinnitati 2. juunil 1989. Koosseiski tuli täiesti rahuldav, nimelt 4 esindajat Eestist, 4 Leedust, 3 Lätist, 2 Moldaaviast, 2 Ukrainast, 1 Valgevenest, 1 Armeeniast, 1 Kirgiisiast, 4 vene demokraati ja muidugi 4 NSV Liidu juhtkonna ehk keskuse esindajat.
Komisjoni istungid algasid 8. juunil A. Jakovlevi eesistumisel. Moodustati 4 töögruppi, nimelt dokumentatsioonigrupp (J. Afanasjev), dokumentide juriidilise hinnangu grupp (I. Gräzin), tunnistajate küsitlemise grupp (K. Motieka) ja ajaloolise tagapõhja uurimise grupp (E. Lippmaa). A. Jakovlev nimetas oma asetäitjaks V. Falini, kes pidi siis täpsustama kõigi ülesanded, töögruppide koosseisud ja funktsioonid ning tegema kogu komisjoni tööplaani. Teiseks kaheks asetäitjaks said J. Afanasjev ja E. Savisaar. Järgmine istung määrati 5. juulile. Vahepeal aga pidi V. Falin komisjoni varustama kõigi vajalike ajalooliste dokumentidega. V. Falin seda tegigi, saates komisjoni liikmetele suurte pakkide viisi NSV Liidu Välisministeeriumist pärinevat ebaolulist materjali, kust olid valikuliselt välja jäetud kõik salaprotokollid ja muu oluline! 5. juuli istungil pani E. Savisaar ette teha 23. augustiks NSV Liidu Ülemnõukogule (mitte Rahvasaadikute Kongressile, kus teatavasti saab muuta ÜN otsuseid) valmis I. Gräzini poolt pakutud kaks dokumenti, nimelt deklaratsioon salaprotokolli 50. aastapäevaks ja otsuse projekt, kus kinnitataks salaprotokolli olemasolu, antaks sellele juriidiline hinnang ja tunnistataks kehtetuks allakirjutamise hetkest. Kohe sai aga selgeks, et kõike seda on võimatu teha olemasolevate paberite alusel. Kõik trumbid olid vastaspoole käes ametlike kinnitatud dokumentide näol, meil olid vaid ajaleheartiklid, hingestatud kõned ja tõestamata autentsusega koopiad raamatutest. Selles olukorras sõitsin Ameerika Ühendriikidesse raadiospektroskoopia-alasele Gordoni konverentsile. Selle lõppedes olin kaks päeva Washingtonis ja kogusin USA Rahvuslikust Arhiivist ehk täpsemini, Teise maailmasõja sõjakuritegude osakonnast kokku 39 kinnitatud dokumenti, sealhulgas kõik salaprotokollid, lepingud ja nende ametlikud kommentaarid, tolleaegsete Saksa riigitegelaste trükis avaldatud memuaarid, Nürnbergi protsessi materjalid, Balti riike ja Nõukogude – Saksa lepinguid puudutavad riigi ja rahvusvahelise õiguse alased raamatud ning 1939. – 1941. aasta väljavõtted USA ja Saksamaa diplomaatiliste dokumentide täielikest kogudest. Juuli lõpus tegin sama töö Stanfordis, “Hooveri tornis”, kus sattusin koos töötama endise riigisekretäri Schultziga ja marssal Ahromejeviga.
Nüüd sai juba midagi ette võtta. 11. ja 12. juulil toimus Eesti esinduses Moskvas tõsine seminar, kus meil tuli oma seisukohti kaitsta Keskuse ajaloovõltsijate vastu. Need olid NLKP KK rahvusvahelise osakonna juhataja V. Falin, NSVL Välisministeeriumi ajaloolis-diplomaatilise valitsuse juhataja F. Kovaljov ja veel rida teaduste doktoreid: A. Orlov Sõjaajaloo Instituudist, O. Ržeševski Üldajaloo Instituudist, V. Sipols NSV Liidu Ajaloo Instituudist, A. Tšubarjan, NSVL TA Üldajaloo Instituudi direktor; siis veel ajakirja “Novoje Vremja” poliitikavaatleja L. Bezõmenski ja NLKP KK rahvusvahelise osakonna konsultant V. Aleksandrov. Vastaspool oli eksperdiks kutsunud veel NSVL TA Riigi ja Õiguse Instituudi rahvusvahelise õiguse sektori juhataja R. Müllersoni, kes aga ei ilmunud kohale. Nimekirjas on märkus: (tinglikult) komandeeringus.
Kogu seltskond osutus ebakompetentseks. Kogu aeg uuriti ju dokumente originaalkeeltes ja alles teisel päeval selgus, et neist sai aru ainult V. Falin. Kuid temagi oli rahulikult ära kuulanud ka soomekeelsed tekstid, millest ta sõnagi ei mõistnud.
Asi lõppes edukalt ja saime asuda lõpliku dokumendi koostamisele. Komisjoni enamus leppis salaprotokollide olemasoluga, vajadusega need õigustühiseks tunnistada ja asjaoluga, et Poola ning Balti riigid jagati ära ikkagi nimelt sellesama 1939. a. 23. augusti salaprotokolli järgi. Jagati nii täpselt, et pärast tuli NSV Liidul mõne tuhande ruutkilomeetri Leedu maa eest sakslastele miljoneid (praegustes hindades sadu miljoneid) kulddollareid maksta. Sellega olid tagasi lükatud ka kõik keskuse vastuargumendid.
Otsustav koosolek toimus nädal hiljem, 19. juulil A. Jakovlevi kabinetis NLKP KK hoones. Tema oli eelnevalt lasknud paljundada kaks argumenteerivat otsust, pikema ja lühema, kus ei olnud sees isegi mitte salaprotokollide õigustühiseks tunnistamist (oli vaid moraalne hukkamõist) ja ei olnud juttugi salaprotokollide alusel esitatud ultimaatumitest ning sõjalisest survest. Olid ka mitmed meie ja vene demokraatide poolsed projektid, neist üks pärines H. Lindperelt ja minult, teine I. Gräzinilt ja V. Kulišilt, ning üht-teist oli veelgi. Kõige selle alusel tegime kohe kohapeal komisjoni, mida juhatas J. Afanasjev. Koosoleku lõpuks sai otsuse projekt valmis, kuid leiti veel toores olevat ning lõplik viimistlemine jäi pärast praktiliselt üksmeelset hääletamist järgmiseks hommikuks. 20. juuli hommikul töötasin selle kallal üsna tõsiselt koos vahepeal dokumendiusku pöördunud V. Faliniga, ning saigi valmis päris rahuldav tekst. Selles tekstis oli sees kõik meile vajalik, nimelt Tartu rahulepingu jätkuva kehtivuse tunnustamine, kõigi 1939.—1941. aastatel sõlmitud sala- ja konfidentsiaalsete Nõukogude – Saksa protokollide käsitlemine ühe tervikliku rahvusvahelise õiguse vastase komplektina ja mis kõige tähtsam, kõigi nende protokollide denonseerimine tagasiulatuvalt allakirjutamise hetkest. Oli sees ka nende denonseeritud dokumentide varasem kasutamine ultimaatumite esitamiseks ning jõu rakendamiseks kolmandate riikide suhtes. Just see viimane koos 1941. aasta mainimisega oli oluline võit, millele A. Jakovlev seisis vastu nii kaua kui võimalik. Nimelt alles 1941. a. 10. jaanuari salaprotokoll annab dokumentaalse tõestuse, et mõjupiirkondade all oli mõeldud just edasisele annekteerimisele kuuluvaid piirkondi, mida uued omanikud said osta ja müüa.
20. juuli dokumendi viseerisid kõik viis koostajat, nimelt V. Falin, E. Lippmaa, J. Afanasjev, M. Lauristin ja I. Gräzin. A. Jakovlev nõustus dokumendi sisuga, kuid rõhutas, et ilma Poliitbüroo ning isiklikult M. Gorbatšovi loata ei või ta mitte ühtki dokumenti alla kirjutada ega isegi mitte viseerida. Luba muidugi ei tulnud ja tekkis tõrge, kuid mitte väga oluline. Vastuseta jäi ka minu saadetud faks (dateeritud 9. 08. 89) M. Gorbatšovile komisjoni palvega midagi positiivset ära teha enne 23. augustit 1989. Oli ilmne, et keskus ei soovi niigi väga hoogsaid ümberkorraldusi Ida-Euroopas veelgi forsseerida. Erilist kiiret aga tõesti ei olnud, sest ilmselt ekslikust plaanist panna dokument hääletusele NSV Liidu Ülemnõukogus oli vahepeal loobutud. Esiteks on ÜN ju palju konservatiivsem kui kongress ja teiseks võib kongress hiljem muuta ÜN otsuseid, vastupidi aga mitte. Kongressi kokkutulekut oli oodata alles aasta lõpus.
Et siiski mitte kaotada aega ja meile väga soodsat dokumenti, saatsime kõigile komisjoni liikmetele 9. augustil laiali oma viie allkirjaga otsuseprojekti, paludes sellega liituda ja tagastada dokument koos oma allkirjaga minule Eesti TA Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituuti Tallinnas. 22. septembriks kogunes juba 21 allkirja, seega enam kui ¾ komisjoni koosseisust. Sellest veel suuremat kvalifitseeritud enamust ei olnud rahvasaadikute kongressi reglementi arvestades tarviski. Komisjon ei ole nõuandev organ oma esimehele. Ta teeb otsuse häälteenamusega ning kas esimees on poolt või vastu, on tähtsusetu. Kuna sellega oli komisjon oma töö tegelikult lõpetanud, siis järgnes vastuvõetud teksti publitseerimine (“Vaba Maa”, nr. 14, august 1989, “Argumentõ i Faktõ”, nr. 32, 1989) ja avalikustamine 29. septembril Moskvas Riiklikus Ajaloo ja Arhiivinduse Instituudis toimunud pressikonverentsil selle instituudi demokraadist direktori J. Afanasjevi eestvõttel. Võrreldes Balti ketiga oli pressikonverentsi mõju muidugi väike, kuid siiski oli vaja säilitada pidevat parajalt doseeritud mõju maailma avalikkusele ettevalmistusena hääletamiseks rahvasaadikute kongressil aasta lõpul. Olulist mõju avaldas ka V. Falini esinemine Saksamaa LV televisioonis, kus ta juba 23. juulil 1989 kinnitas kõigi salaprotokollide tegelikku ja tõelist olemasolu. Seega ei olnud 1989. aasta juulist detsembrini mingit lootusetut olukorda. Enneaegne poolametlik heakskiit koos sellele järgnevate sammudega Balti riikides oleks võinud blokeerida määruse vastuvõtmist rahvasaadikute kongressil, mida aga meil oli palju enam vaja kui M. Gorbatšovi isiklikku nõustumist.
Siinkohal peab rõhutama, et põhiküsimus ei ole kunagi olnud salaprotokollides endis. Nii 1989. aastal kui ka praegu on põhiküsimuseks see, kas Balti riigid tulid NSV Liitu omaenda üldrahvalikul soovil või liideti vägivaldselt 1939. aasta salaprotokollide tagajärjel. Selles asjas on NSV Liidu võimuorganite seisukoht olnud muutumatu 1940. aastast saadik: kõik nad rõhutavad, et mingit seost ei ole, ning MRP 50. aastapäev 23. augustil 1989 ei toonud siin mingit muutust.
Vabatahtliku, seaduslikel valimistel põhineva NSV Liiduga ühinemise teesi esitas Nõukogude Informatsioonibüroo Londonis juba 1941. a. Nii on jätkunud see aastakümneid. Vürtsi lisas NLKP KK ähvarduskiri 1989. a. 28. augusti “Pravdas”, kus salaprotokolli tulemuste tänapäeva kandmist seoti Baltikumi rahvaste edasise ellujäämise küsimärgi alla seadmisega.
Igasuguse sideme puudumist salaprotokollide ja Balti riikide NSV Liitu asumise vahel on rõhutanud väga värvikalt Eesti Vabariigi kunagine asevälisminister R. Müllerson oma artiklis ajakirjas “Sovetskoye Gosudarstvo i Pravo” nr. 9, 1989, ning taaskinnitanud oma seisukohtade muutumatust “Postimehele” antud intervjuus 19. juunil 1991. Oma ettekandes MRP komisjonile (14. okt. 1989) loeb ta juriidiliselt kirjaoskamatuks igasugused kinnitused sidemest kolme Balti vabariigi NSV Liitu liitmise ja salaprotokollide vahel, ning see pole mitte ainult EV tolleaegse Välisministeeriumi seisukoht. Täpselt sedasama kirjutas NSV Liidu välisminister E. Ševardnadze MRP komisjonile 10. juulil 1989 ja täiendavalt veel kümme päeva enne hääletamist, 14. detsembril 1989. Enne teda tegi sedasama NSV Liidu TA USA ja Kanada Instituudi direktor akadeemik G Arbatov, kuid õnneks üldsõnaliselt. Samu mõtteid avaldas komisjoni esimees A. Jakovlev 18. augustil 1989 “Pravdas”, kus ta kordas oma juba 20. juunil 1989 vestluses Saksa parlamendiliikmetega avaldatud seisukohti. Väga ohtlikult asjatundliku, kuid õnneks liigse pikkuse tõttu tähelepanuta jäänud kriitilise ülevaate kirjutas 23. oktoobril 1989 Moskva Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor A. Talalajev, kes ründas 20. juuli otsust kongressi mandaadile mittevastavusest lähtudes. Oleks olnud suur kaotus, kui mandaadi puudumise tõttu oleks 1941. aasta salaprotokoll kongressi otsusest välja jäänud. A. Talalajev kordas oma katset veel 9. novembril koos NSVL TA Riigi ja Õiguse Instituudi professori N. Ušakoviga ning eriti värvikalt liitus 20. juuli otsuse vastaste leeri 2. ja 4. novembril 1989 VNFSV teeneline teadlane professor J. Ussenko. Kõigi siht oli sama mis R. Müllersonil – vältida salaprotokollide sidet tänapäevaga ja eriti veel Balti riikide taasiseseisvumise taotlustega.
Vahetult enne rahvasaadikute kongressi aastalõpuistungit 11. detsembril 1989 saatis V. Falin kõigile komisjoni liikmetele 6. detsembri istungil vastuvõetud otsuseprojektid — lühema neljal, pikema ning argumenteerivama kaheksal leheküljel. Mõlema sisu oli sama ning kordas kõigis olulistes punktides 20. juulil viseeritud otsust, kuid lühem tekst oli konkreetsem ja meile soodsam. Uued otsused võeti vastu 4. detsembri istungil Kremlis ja kogu komisjon kirjutas neile üksmeelselt alla. Enne lõplikku hääletusele panekut tegi lühem variant, mis komisjonile rohkem meeldis, läbi veel mõned stilistilised ja keelelised kiirilustused, mis sisu kuidagi ei muutnud.
A. Jakovlev esitas vastuvõetud lõpliku teksti rahvasaadikute kongressile seisukohavõtuks 23. detsembril 1989. Kongress lükkas projekti tagasi. Põhjuseks oli muidugi kogu tõe ebameeldiv iseloom ja teiseks veel hajumata kahtlused, et ehk on salaprotokollid ikkagi võltsingud. Kongress ei teadnud ka seda, et sel istungil ei antud sõna NSV Liidu Välisministeeriumi töötajale F. Kovaljovile. Seesama F. Kovaljov oli 10. juulil 1989 V. Falinile üle andnud Saksamaa LV suursaadikult saadud dokumendid Saksa – Nõukogude suhete kohta 1939. aasta sügisel. Kuid ei tema ega A. Jakovlev teatanud 23. detsembril rahvasaadikute kongressile, et lisaks Saksa päritoluga dokumentidele on NSV Liidu Välispoliitika Arhiivis veel olemas Molotovi sekretariaadi fondis 23. augustil 1939 alustatud ja 20. aprillil 1949 lõpetatud toimik nr. 600 – 700, kus leiduvad muu hulgas kõigi Nõukogude – Saksa, Nõukogude – Soome ja Nõukogude – USA 1939. – 1941. aasta salaprotokollide ning nendega kaasnevate dokumentide koopiad koos nende üleandmisaktiga 20. aprillist 1949. Selle viimase dokumendi kohaselt andis V. Molotovi sekretariaadi juhataja asetäitja D. Smirnov üle ning välisministri vanemabi B. Podtserob võttis NSV Liidu Välisministeeriumi eriarhiivi vastu muu hulgas kaheksa Nõukogude – Saksa saladokumendi originaalid, sealhulgas 23. 08. 1939., 28. 09. 1939. ja 10. 01. 1941. a. salaprotokollid koos kinnitatud koopiatega.1
Pärast rahvasaadikute kongressi 23. detsembri istungit toimus hilisõhtul, enne keskööd komisjoni viimane ja vahest tähtsaim kokkusaamine otse Kremli istungitesaalis. Osavõtjaid oli vähe, igatahes olid kohal A. Jakovlev, mina ja F. Kovaljov, kellel olid kaasas Molotovi arhiivi paberid. Otsus oli lihtne: NSV Liidu Välisministeerium võtab asja tõsiselt ja käib välja oma trumbi. Salaprotokollide Nõukogude-poolsete tekstide avalikustamist ei saanud enam miski vältida.
Selle avalikustamise A. Jakovlev järgmisel päeval ka tegi. Molotovi enda paberid otsustasid asja ja kell 12.45 kiideti komisjoni poolt ettevalmistatud otsuseprojekt muutusteta heaks. 1432 häält poolt, 252 vastu, 264 erapooletut, kokku kohal 1948. Sealjuures ei või unustada, et kõik toimus Jõulude ajal. Suurem jagu Leedu delegatsioonist oli juba koju sõitnud ja ega eestlasi ja lätlasigi väga palju kohal olnud. Kuid suurim vajalik eeldus meie iseseisvumiseks oli saavutatud.
Sellele sihile jõudmises on mõndagi õpetlikku, sest siin peegeldub NSV Liidu kogu maailmapoliitika. Suurriigil on vaja samaaegselt nii sõjalist vägevust kui ka väga head mainet välismaal, see nõuab aga paratamatult päris võimatutena näivaid kompromisse. Sel Jõulu eelõhtul konflikteerusid NSV Liidu kahe võimsa ametkonna — Kaitseministeeriumi ja Välisministeeriumi huvid. Kaitseministeerium käis oma kaardi välja varem. Just enne A. Jakovlevi esinemist 23. detsembril püstitas NSV Liidu Kaitseministeeriumi Poliitiline Peavalitsus Kongresside Palee fuajeesse suure stendi Balti riikide ja rahvaste üksmeelsest astumisest Jossif Vissarionovitši embusesse nõukogude rahvaste rõõmsas peres. See stend äratas ajakirjanike ebatervet huvi, mispeale ta kohe väheläbinähtavasse spiraali kokku keriti. “Noorte Hääles” MRP asju pika ja põhjaliku artikliseeriaga valgustanud Anneli Rõigas saatis kohe saali sõna, mispeale ma M. Gorbatšovilt kongressi uute ja enneolematute töövormide kohta aru pärisin. Minu mikrofon lülitati välja, kuid ei saa ju lausa istungit katkestada ka. Pärast mõningat mõtlemist andis M. Gorbatšov A. Lukjanovile käsu stend ära koristada, mis kohe ka sündis. Rahvasaadikuil jäigi näitagitatsioon nägemata.
Väga tugevasti mõjus minu koostatud ja Balti vabariikide vahelise saadikutegrupi nimel levitatud brošüür “Nõukogude – Saksa 1939.– 1941. aasta lepete poliitilis-õiguslikust hinnangust”, samuti meie Ülemnõukogus koostatud raamat “1940. aasta Eestis”. Mõjus ajalehekampaania ja mõjus Balti kett. Ometi sai otsustavaks mitte vastaste veenmine, vaid kõhklejate informeerimine koos tegevuse õige ajastamisega ja suurte võimkondade vastuolude ärakasutamisega. 1989. aasta sügis ei olnud NSV Liidu juhtkonnal venitamis- ja kõhklusperiood. Oh ei. See oli NSV Liidu Euroopa-poliitika teostamise periood, mille lõppfaasis osutus möödapääsmatuks ka Nõukogude – Saksa salaprotokollide tühistamine. Strateegilised sihid seati kõrgemale taktikalistest. Suur strateegia nõuab tihti ka taktikalisi taganemisi ning suurriiklikke kompromisse eri ametkondade vahel. Rahvasaadikute kongressi otsus võeti vastu mitte Balti riikide soovidele vastu tulles, neid mõistes ja nende huvides, vaid nende iseseisvushuvidele vaatamata. Järgnenud iseseisvusdeklaratsioonid Balti riikides oli see hind, mis NSV Liidu juhtkonnal tuli maksta oma hea maine ja välispoliitilise usutavuse eest. Midagi rohkemat sellesse otsusesse sisse kirjutada ei oleks olnud võimalik ega vajalik.
Salaprotokollide denonseerimine oli suur saavutus, kuid see ei toonud veel Eestile riiklikku sõltumatust, ehkki nõrgestas vastast väga oluliselt. Mitte asjata ei toonud ma kinnitatud dokumendid nimelt II Maailmasõja sõjakuritegude arhiivist. Sõjakuritööd teatavasti ei aegu.
Iseseivuse tegelik saavutamine läbis seejärel oma tõeliselt sürrealistliku perioodi, kus Balti riigid liikusid iseseisvuse poole igal võimalikul viisil ja NSV Liit püüdis seda takistada igal võimalikul viisil. 11. märtsil 1990 võttis Leedu NSV Ülemnõukogu vastu otsuse Leedu iseseisvuse taastamise kohta okupatsioonieelse põhiseaduse alusel ja 13. märtsil 1990 kuulutas M. Gorbatšov selle otsuse õigustühiseks, keeldus läbirääkimistest ning alustas Leeduvastase majandusblokaadi. 30. märtsil 1990 kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu Nõukogude Liidu riigivõimu Eestis seadusevastaseks selle kehtestamise hetkest ning kuulutas välja Eesti Vabariigi iseseisvuse ja põhiseaduslike riigivõimuorganite taastamise restitutsiooni teel.
Teiselt poolt, NSV Liidu President M. Gorbatšov asus kohe ette valmistama uut Liidulepingut, laiendades oluliselt KGB, armee ja siseministeeriumi võimutäiust ja rõhutas oma 7. novembri ettekandes NSVL Ülemnõukogule, et Baltikumis on jõu kasutamine sealtegutsevate “fašistide” vastu möödapääsmatu. Esimesed veretööd Vilniuses ja Riias toimusidki jaanuaris 1991, kuid ilma oodatud tulemusteta. Samas alustati ka kafkalikult mõttetute, kuid mõlemale osapoolele poliitiliselt vajalike läbirääkimistega.
Ilusad otsused Vilniuses ja Tallinnas veel iseseisvust ei saanudki tuua. Et anda neile rohkem jõudu, võttis EV Ülemnõukogu vastu otsuse EV ja N Liidu suhete kohta ning moodustas läbirääkimisteks delegatsiooni (Ü. Nugis, M. Lauristin, E. Lippmaa, I. Toome ja J. Raidla). Vastvalitud Nõukogude Liidu President asus selle algatuse suhtes juba 12. augustil järsult eitavale seisukohale. Et liitlasi juurde saada, koostasin kohe Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi 12. juuni 1990 otsust toetava Riikidevahelise lepingu teksti VNFSV ja EV vahel, mille koos M. Lauristiniga 27. septembril 1990 viseerisime B. Jeltsini delegatsiooni liikmetega Moskva Valges Majas. Selle lepingu sätteid sai VNFSV täita ainult täiesti iseseisva riigina. Leping allkirjastati 13. jaanuaril 1991 Tallinnas, hoides sellega ära juba planeeritud veretööd, kuid ka läbirääkimised Nõukogude liiduga blokeerusid, sest Nõukogude liidu delegatsioonil oli mandaat ainult uue ettevalmistatava Liidulepingu arutamiseks. Omalt poolt otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 7. septembril 1990, et EV seaduslikel esindajatel puuduvad volitused osalemiseks uue Liidulepingu ettevalmistamisel. Kujunenud välispoliitilisele halvatusele lisas vürtsi näiliselt süütu Nõukogude Rahukaitsekomitee (SKZM) koosolek 19. – 21. juunil 1991 Moskvas Rahukaitsekomitee majas. Lisaks SKZM ja Balti riikide esindajatele ilmus kohale ka NSVL Kaitseministeerium (J. I. Nauman), NSVL Sõjalaevastik ( E. V. Obõdenninov), NSVL KGB (A. A: Rumjantsev), NSVL Siseministeeriumi Siseväed (V. P. Voroztsov), NSVL Ülemnõukogu (G. I. Petrov) ja Rahvusvahelise Julgeoleku osakonna juhataja (A. V. Kortunov) koos arvuka ohvitseridest kaaskonnaga.
Sihiks oli ilmselt pribaltide hirmutamine, sest ohvitserid hooplesid ka peatse valmisolekuga ülemaailmseks konfliktiks. Totaalse valmisoleku deadline on praeguseks juba kah möödunud. Nõukogude tegelikkusega harjunud seltskonnale see mingit märgatavat mõju ei avaldanud. Kuid selgeks sai, et ees seisavad suurimad ohud, mis aga alati kätkevad endas ka suurimaid võimalusi. Asi läks teravaks just “rahukaitsekoosoleku” ajal, kui M. Gorbatšov saatis 18. juunil 1991 NSVL Ülemnõukogule heakskiitmiseks Nõukogude Liidu iga hinna eest säilitamiseks mõeldud dokumendi uuest Liidulepingust. Nõukogude Liidu uuendamine tuli ilmselt teostada relvajõul ning operatsiooni alguseks võiks lugeda 17. augustit 1991, kui Nõukogude Liidu Valitsuskabineti Presiidium (Peaminister V. Pavlov) saatis laiali väljavõtte protokollist uue Liidulepingu kehtestamise kohta ning KGB esimees (V. Krjutškov) kinnitas Nõukogude Liidu Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK) koosseisu. Algas keskuse poolt organiseeritud kahepalgeline aktsioon, mida püüti näidata välismaale ühtmoodi ja siseriiklikult täpselt teistmoodi. See pimesikumäng kukkus Moskvas läbi juba 19. augusti 1991 ennelõunal ning tekkis B. Jeltsini/M. Gorbatšovi lühiajaline kaksikvõim. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 20. augustil 1991 vastu oma 30. märtsi 1990 otsusest lähtuva kinnituse Eesti Vabariigi riiklikule iseseisvusele taotledes Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist, mis ka toimus. Kuid rahuleping oli veel puudu. Iseseisvus on lõplik ja kindel alles siis, kui ka vaenupool seda dokumentaalselt kinnitab. Selle viimase akti saime kätte alles pärast tõsist diplomaatilist tööd Moskvas, kui NSV Liidu tolleaegne kõrgeim riigivõimuorgan, nimelt Riiginõukogu, kinnitas 6. septembril 1991 Eesti Vabariigi iseseisvust tõeliselt ja täielikult iseseisva riigina. M. Gorbatšov meid ei toetanud ja dokumendile alla ei kirjutanud. Meid toetas B. Jeltsin ja paljusid vabariikide hääli valdav Nursultan Nazarbajev, kellega vahetult enne seda pidasime (E. Lippmaa, H. Aasmäe) pikema lambapeasöömise-teemalise veinirohke koosviibimise. Meie töö oli tehtud. 6. septembri otsusega oli ajalootegijate hulgast kõrvaldatud niihästi Stalini ja Hitleri vahelised 1939–1941 aastate tehingud kui ka NSV Liidu mõjuvõim. NSV Liit lagunes veel samal sügisel paar kuud hiljem.
12. mail 2009
Subscribe to:
Posts (Atom)