Anneli Rõigas: Mälestusi meie MRP-võitlusest Moskvas 1989

P.S. Minu mälestusi meie MRP võitlusest Moskvas loe triloogia "Sulepeaga idarindel" esimesest raamatust "Eesti jõulud Kremlis". 2010.

Foto: Noorte Hääle toimetuses, 1989

Endel Lippmaa: Stalini ja Hitleri ühisprotokoll /Kaastöö raamatule "MRP-Raske Ülestunnistus", 2009

(Endel Lippmaa artikkel raamatust MRP-Raske Ülestunnistus, 2009)

23. augustil 1939 sõlmitud Nõukogude – Saksa salaprotokolli arutamisel on oma õpetlik eellugu. Euroopas oli 1939. aastaks kujunenud kaks tulevasele maailmavalitsemisele pürgivat suurriiki. Peagi sai mõlemale selgeks, et oma territooriumi laiendamine kolmandate riikide arvel on lihtsam kui üksteise ründamine, ning 1939. aasta kevadsuvel algas vastastikune lähenemine maailma ümberjagamiseks. Saksamaa oli I Maailmasõjas kaotanud kõik oma kolooniad ja lisaks veel Poola koridoriga seotud idaalad. Venemaa oli kaotanud oma läänealad, nimelt kõik neli tolleaegset Balti riiki Soomest Leeduni, kogu Poola koos Varssaviga ning Bessaraabia. Nagu ikka, igatsesid kaotajad revanši ning otsisid liitlasi. Nõukogude Liidu lähenemiskatsed Inglismaa ja Prantsusmaaga luhtusid, sest nendega ei õnnestunud kooskõlastada Punaarmee sissemarsiõigust Balti riikidesse, Poolasse ja Rumeeniasse. Lääneriikide esindajad lahkusid Moskvast 15. augustil 1939 ja kohe samal päeval algas diktaatorite dialoog, milles võistlesid kaks maailmavalitsemisideoloogiat, üks klassi ja teine rassi alusel. 17. augustil 1939 toimus Moskvas uue koostöölepingu üle tõsine arutelu NSV Liidu Välisasjade rahvakomissari ja Saksa Riigi suursaadiku vahel, mille stenografeeris V. Pavlov. Arutati majanduslikke, rahalisi, sõjalisi ja territoriaalpoliitilisi küsimusi ning mittekallaletungilepingut, kusjuures õigus sissemarsiks Balti riikidesse võeti arutusele Nõukogude valitsuse soovil. Molotov rõhutas, et Saksa lepingupoole 15. augustil tõstatatud territoriaalpoliitilised küsimused ei saa olla mittekallaletungilepingu avalikus tekstis, vaid peavad sisalduma selle eraldiseisvas salaprotokollis. Molotov rõhutas ka, et kõik need seisukohad on kooskõlastatud sm. Staliniga. Suursaadik Schulenburg rõhutas, et Saksa lepingupoolel on suuri raskusi Nõukogude valitsuse poolt nõutud lisaprotokolliga, mille konkreetse sisu kohta Saksa poolel puuduvad andmed. Ta palus Nõukogude lepingupoolelt vähemalt protokolli eskiisi.

Tulevaste agressiooniohvrite jaotamisel püüdis Saksa pool piirduda suuliste kokkulepetega, kuid kahtlustav ja ettevaatlik NSV Liit nõudis alati kirjalike salaprotokollide allakirjutamist. Kujunes lausa uus diplomaatiline keel, kus tulevased annekteeritavad piirkonnad fikseeriti “huvidepiirkondadena”, “mõjusfääridena” või “läbimarsi-tsoonidena”. Peatselt kujundati ka lepinguosaliste ühine vaenlane – plutokraatia, mille karikatuurseks võrdkujuks sai paks valgete lampassidega ja juudi soost Londoni pankur.

Juba 19. augustil 1939 oli vana 1926. aasta neutraliteedilepingu uuendamine viiepunktiliseks mittekallaletungilepinguks Moskvas valmis, kusjuures Berliini saadetud sellekohasele telegrammile oli postskriptumina lisatud nõue koos lepinguga alla kirjutada eelmainitud täiesti salajane eraldiseisev lepingupoolte välispoliitilisi sihte fikseeriv lisaprotokoll (vt. lisa 27). Oma vastustelegrammis J. V. Stalinile rõhutas A. Hitler, et kõik Nõukogude valitsuse poolt seoses lisaprotokolliga tõstatatud küsimused on kiiresti lahendatavad Moskvas toimuvatel läbirääkimistel Saksa täisvolilise esindaja poolt. Ta palus Saksa Riigi esindaja vastu võtta teisipäeval 22. augustil või viimase võimalusena kolmapäeval 23. augustil. J. V. Stalin vastas A. Hitleri ettepanekule otsekohe ja rõhutas oma vastustelegrammis rahulolu saksa-nõukogude suhete pöördeliselt suure paranemisega, nõustudes hr. Ribbentropi visiidiga 23. augustil.

1939. a. 23. augusti ja järgnevate salaprotokollidega jagasid agressorid omavahel kogu Ida-Euroopa Mustast merest Põhja-Jäämereni, 28. septembri salaprotokolliga jagati ümber Poola ja Leedu ning 1941. a. 10. jaanuari salaprotokolliga ostis NSV Liit Saksamaalt endale sõjaeelse Leedu Vabariigi Marijampole piirkonna ja linna. See oli eelmise jaotusega Ribbentropi põdrajahi tarbeks Saksamaale läinud, kuid Punaarmee okupeeris selle kohe pärast Leedu ja NSV Liidu 1939. a. 10. oktoobri vastastikuse abistamise lepingu sõlmimist.

25. novembril 1940 esitas V. Molotov Saksa poolele veel viis salaprotokolli, milledest esimene oleks NSV Liidule andnud alad Batumist ja Bakuust Pärsia laheni (Kuveit), teine Bosporuse ja Dardanellid, kolmas veelkordselt ja lõplikult Soome ning viies Bulgaaria (neljas ei olnud seotud territoriaalsete taotlustega). Need lükati Duce poolt tagasi ja Saksa-Itaalia-Jaapani kolmikpakti laienemine ei toimunud.

Protokollid ei olnud tegelikult üldse salajased. Juba 1939. a. 24. augusti hommikul, kui von Ribbentrop veel magas, teatas suursaadik Schulenburg oma teisele sekretärile Hans-Heinrich (Johnnie) Herwarth von Bittenfeldile salaprotokolli sisu. Veendunud antiimperialistina andis too selle kohe üle USA ja mitme teise riigi suursaadikutele. Tekst oli Balti riikide valitsustele teada juba augusti lõpus. Seda kommenteeris “New York Times” 28. augustil ning 15. septembril, “Times” 11. oktoobril. “Journal American” tõi 24. septembril 1939 ära isegi kogu maailmajagamisplaani koos väga selge ja täpse kaardiga, kus kõik neli Balti riiki läksid Nõukogude Liidule. Balti riikide ametlikele järelepärimistele vastati diplomaatiliste valedega, mis julma tõde varjata soovivad valitsejad rahva rahustamiseks ka kohe ära kasutasid, Eestis näiteks lausa 18. juulini 1940 välja.

Nagu alati, suurendas rahva teadmatuses hoidmine oluliselt eelseisvaid kaotusi. Pärast Teist maailmasõda käsitleti Nõukogude – Saksa salaprotokolle Nürnbergi protsessil 1946. a. 1. aprilli istungil. Hessi kaitsja Seidl esitas küsimusi ja von Ribbentrop andis tunnistusi kõigi NSV Liiduga sõlmitud ja sõlmimata jäänud salaprotokollide kohta. Ta rõhutas, et kui Euroopa jagamist lugeda agressiooniks, siis on mõlemad pooled selles võrdselt süüdi. Nõukogude-poolne süüdistaja kindral Rudenko lükkas kaitse argumendid tagasi, märkides, et “me ei ole siin uurimas liitlaste poliitikaga seotud probleeme, vaid süüdistusi Saksa sõjaroimarite vastu”. Mandaadi puudumisega nõustuti, sõja kaotanud roimarid poodi ning asja rohkem ei arutatud. Muide, kindluse mõttes ka ei tõlgitud, ja Nürnbergi protsessi materjalide venekeelses väljaandes see kõik puudub.

Ometi avaldasid prantslased juba 1946. a. ja nii eestlased (A. Rei) kui ka ameeriklased 1948. a. kõik Nõukogude – Saksa salaprotokollid. Järgnes äge Nõukogude-poolne eitus ning süüdistus ajaloo võltsimises. Salaprotokollide olemasolu eitasid kategooriliselt V. Falin “Novosti” pressikonverentsil 16. augustil 1988, hilisemad MRP-eksperdid Feliks Kovaljov ja Oleg Ržeševski 1. septembril 1988 “Pravdas” ning veel 1989. a. aprillis tegi seda NSV Liidu endine välisminister A. Gromõko ajakirjas “Spiegel”.

Ometi juhtus ka muud. Juba 1969. a. levitas Eesti Vabastusleegion NSV Liidu Washingtoni saatkonnas toimunud vastuvõtul kõigi salaprotokollide teksti sisaldavat brošüüri Ribbentropi – Molotovi pakti (RMP) kohta. 23. augustil 1986 toimus Saksamaal esimene Musta lindi päev ja aasta hiljem, 18. augustil 1987 pöördus USA senaator Donald W. Riegle kirjaga M. Gorbatšovi poole nendesamade salaprotokollide annulleerimise vajaduse asjus. Samalaadse kirja saatsid ka USA Esindajatekoja saadikud Don Ritter ja Dennis Hertel 29. juunil 1988. Samal 1987. aastal toimus Eestis esimene MRP-AEG demonstratsioon Hirvepargis. Tõepoolest, täpselt nagu 1939, ei olnud siis need saladokumendid Eestis veel mitte kõigile tuntud. Juba päris suur MRP-AEG demonstratsioon toimus 1988. aastal. Aeg oli küps tegutsemiseks. Ühtlasi oli selge, et ilma väga tugeva surveta ei aktsepteeri NSV Liit salaprotokollide olemasolu ja ammugi ei tunnista ta neist tulenevaid territoriaalseid muudatusi.

Sobiv hetk tegutsemiseks avanes rahvasaadikute kongressil Moskvas 1989. aasta mai lõpus, kui sai üha selgemaks NSV Liidu kõige kõrgema juhtkonna otsene osalus Tbilisi veretöös. Eestist valitud NSV Liidu rahvasaadikud J. Aare, H. Aasmäe, G. Golubkov, I. Gräzin, A. Haug, S. Kallas, T. Käbin, T. Laak, M. Lauristin, E. Lippmaa, V. Palm, V. Pohla, I. Raig, I. Raud. V. Saar, E. Savisaar, E. Tamberg ja G Tõnspoeg koostasid NSV Liidu rahvasaadikute kongressi otsuse projekti 17-liikmelise komisjoni moodustamise kohta Nõukogude – Saksa 1939. aasta mittekallaletungilepingu ja sellega kaasnevate salaprotokollide avalikustamiseks ning protokollidele õigusliku hinnangu andmiseks.

Kuna mina istusin Eesti esindajana kongressi presiidiumis, alustasin kohe sellekohaseid läbirääkimisi M. Gorbatšoviga. Lausa presiidiumilaua taga selgitasin talle, kuidas komisjoni moodustamine teda oluliselt aitaks talle poliitiliselt nii raskel hetkel. Veenvuse tõstmiseks lisasin juurde ka salaprotokolli enda, kuid mitte Läänes avaldatud ja tegelikult allakirjutatud saksapärase teksti, vaid sellesama salaprotokolli Moskvast pärineva, soravalt venepärase tekstiga autentse eskiisprojekti koos Nõukogude – Poola leppega 30. juulist 1941 kõigi Poola territooriumi ümberjagamist puudutavate Nõukogude – Saksa 1939. aasta lepete kehtetuks tunnistamise kohta. See avaldas mõju. M. Gorbatšov pidas nõu E. Ševardnadzega, misjärel pidasin samas asjas nõu tema ja A. Jakovleviga Kongresside Palee mahedalt valgustatud teise korruse restorani importhõrgutiste keskel. Ettepanek oli keeldumiseks liiga hea, M. Gorbatšov nõustus ja ma lugesin meie ettepaneku kongressile ette. Kohe vaidles ettepanekule vastu rahvasaadik V. Jarovoi, märkides väga õigesti, et nii kujuneks ju tema nii okupandiks kui kolonisaatoriks. Seejärel luges I. Gräzin ette salaprotokolli venepoolse teksti. Rõhutan, mitte selle, mis tegelikult alla kirjutati, vaid M. Gorbatšovile üleantud venepoolse projekti. See avaldas sügavat muljet nii kongressile kui hiljem ka stenogrammi korrektoritele, sest see, mis on 1. juuni 1989. a. bülletäänis (nr. 8, osa I) ära trükitud, ei ole ei etteloetud venepoolne projekt ega ka hiljem tegelikult allakirjutatud tekst. Sõnad on tähenduselt samad, kuid peaaegu igal pool asendatud täiesti teisekõlaliste sünonüümidega. Minu silmis kinnitas niisugune ettevaatlikkus veelkordselt meie tekstide autentsust ja olulisust.

Seejärel võttis sõna M. Gorbatšov, kes veel kord avaldas kahtlust saladokumentide olemasolu suhtes ja tuli välja oma kuulsaks saanud “argumendiga”: ei või ju ometi olla, et Molotov oleks alla kirjutanud saksa tähtedega. Ta eitas ka salaprotokolli mis tahes seost Balti riikide okupeerimise ja NSV Liiduga liitmisega. M. Gorbatšov soovitas loodava komisjoni esimeheks A. Jakovlevi ning tegi ettepaneku laiendada komisjoni spetsialistidega (endine suursaadik V. Falin) ning Ukraina, Valgevene ja Moldaavia esindajatega. Viimast tegingi kohe presiidiumilaua taga ja nii sündis 26-liikmeline komisjon, mis kinnitati 2. juunil 1989. Koosseiski tuli täiesti rahuldav, nimelt 4 esindajat Eestist, 4 Leedust, 3 Lätist, 2 Moldaaviast, 2 Ukrainast, 1 Valgevenest, 1 Armeeniast, 1 Kirgiisiast, 4 vene demokraati ja muidugi 4 NSV Liidu juhtkonna ehk keskuse esindajat.

Komisjoni istungid algasid 8. juunil A. Jakovlevi eesistumisel. Moodustati 4 töögruppi, nimelt dokumentatsioonigrupp (J. Afanasjev), dokumentide juriidilise hinnangu grupp (I. Gräzin), tunnistajate küsitlemise grupp (K. Motieka) ja ajaloolise tagapõhja uurimise grupp (E. Lippmaa). A. Jakovlev nimetas oma asetäitjaks V. Falini, kes pidi siis täpsustama kõigi ülesanded, töögruppide koosseisud ja funktsioonid ning tegema kogu komisjoni tööplaani. Teiseks kaheks asetäitjaks said J. Afanasjev ja E. Savisaar. Järgmine istung määrati 5. juulile. Vahepeal aga pidi V. Falin komisjoni varustama kõigi vajalike ajalooliste dokumentidega. V. Falin seda tegigi, saates komisjoni liikmetele suurte pakkide viisi NSV Liidu Välisministeeriumist pärinevat ebaolulist materjali, kust olid valikuliselt välja jäetud kõik salaprotokollid ja muu oluline! 5. juuli istungil pani E. Savisaar ette teha 23. augustiks NSV Liidu Ülemnõukogule (mitte Rahvasaadikute Kongressile, kus teatavasti saab muuta ÜN otsuseid) valmis I. Gräzini poolt pakutud kaks dokumenti, nimelt deklaratsioon salaprotokolli 50. aastapäevaks ja otsuse projekt, kus kinnitataks salaprotokolli olemasolu, antaks sellele juriidiline hinnang ja tunnistataks kehtetuks allakirjutamise hetkest. Kohe sai aga selgeks, et kõike seda on võimatu teha olemasolevate paberite alusel. Kõik trumbid olid vastaspoole käes ametlike kinnitatud dokumentide näol, meil olid vaid ajaleheartiklid, hingestatud kõned ja tõestamata autentsusega koopiad raamatutest. Selles olukorras sõitsin Ameerika Ühendriikidesse raadiospektroskoopia-alasele Gordoni konverentsile. Selle lõppedes olin kaks päeva Washingtonis ja kogusin USA Rahvuslikust Arhiivist ehk täpsemini, Teise maailmasõja sõjakuritegude osakonnast kokku 39 kinnitatud dokumenti, sealhulgas kõik salaprotokollid, lepingud ja nende ametlikud kommentaarid, tolleaegsete Saksa riigitegelaste trükis avaldatud memuaarid, Nürnbergi protsessi materjalid, Balti riike ja Nõukogude – Saksa lepinguid puudutavad riigi ja rahvusvahelise õiguse alased raamatud ning 1939. – 1941. aasta väljavõtted USA ja Saksamaa diplomaatiliste dokumentide täielikest kogudest. Juuli lõpus tegin sama töö Stanfordis, “Hooveri tornis”, kus sattusin koos töötama endise riigisekretäri Schultziga ja marssal Ahromejeviga.

Nüüd sai juba midagi ette võtta. 11. ja 12. juulil toimus Eesti esinduses Moskvas tõsine seminar, kus meil tuli oma seisukohti kaitsta Keskuse ajaloovõltsijate vastu. Need olid NLKP KK rahvusvahelise osakonna juhataja V. Falin, NSVL Välisministeeriumi ajaloolis-diplomaatilise valitsuse juhataja F. Kovaljov ja veel rida teaduste doktoreid: A. Orlov Sõjaajaloo Instituudist, O. Ržeševski Üldajaloo Instituudist, V. Sipols NSV Liidu Ajaloo Instituudist, A. Tšubarjan, NSVL TA Üldajaloo Instituudi direktor; siis veel ajakirja “Novoje Vremja” poliitikavaatleja L. Bezõmenski ja NLKP KK rahvusvahelise osakonna konsultant V. Aleksandrov. Vastaspool oli eksperdiks kutsunud veel NSVL TA Riigi ja Õiguse Instituudi rahvusvahelise õiguse sektori juhataja R. Müllersoni, kes aga ei ilmunud kohale. Nimekirjas on märkus: (tinglikult) komandeeringus.

Kogu seltskond osutus ebakompetentseks. Kogu aeg uuriti ju dokumente originaalkeeltes ja alles teisel päeval selgus, et neist sai aru ainult V. Falin. Kuid temagi oli rahulikult ära kuulanud ka soomekeelsed tekstid, millest ta sõnagi ei mõistnud.

Asi lõppes edukalt ja saime asuda lõpliku dokumendi koostamisele. Komisjoni enamus leppis salaprotokollide olemasoluga, vajadusega need õigustühiseks tunnistada ja asjaoluga, et Poola ning Balti riigid jagati ära ikkagi nimelt sellesama 1939. a. 23. augusti salaprotokolli järgi. Jagati nii täpselt, et pärast tuli NSV Liidul mõne tuhande ruutkilomeetri Leedu maa eest sakslastele miljoneid (praegustes hindades sadu miljoneid) kulddollareid maksta. Sellega olid tagasi lükatud ka kõik keskuse vastuargumendid.

Otsustav koosolek toimus nädal hiljem, 19. juulil A. Jakovlevi kabinetis NLKP KK hoones. Tema oli eelnevalt lasknud paljundada kaks argumenteerivat otsust, pikema ja lühema, kus ei olnud sees isegi mitte salaprotokollide õigustühiseks tunnistamist (oli vaid moraalne hukkamõist) ja ei olnud juttugi salaprotokollide alusel esitatud ultimaatumitest ning sõjalisest survest. Olid ka mitmed meie ja vene demokraatide poolsed projektid, neist üks pärines H. Lindperelt ja minult, teine I. Gräzinilt ja V. Kulišilt, ning üht-teist oli veelgi. Kõige selle alusel tegime kohe kohapeal komisjoni, mida juhatas J. Afanasjev. Koosoleku lõpuks sai otsuse projekt valmis, kuid leiti veel toores olevat ning lõplik viimistlemine jäi pärast praktiliselt üksmeelset hääletamist järgmiseks hommikuks. 20. juuli hommikul töötasin selle kallal üsna tõsiselt koos vahepeal dokumendiusku pöördunud V. Faliniga, ning saigi valmis päris rahuldav tekst. Selles tekstis oli sees kõik meile vajalik, nimelt Tartu rahulepingu jätkuva kehtivuse tunnustamine, kõigi 1939.—1941. aastatel sõlmitud sala- ja konfidentsiaalsete Nõukogude – Saksa protokollide käsitlemine ühe tervikliku rahvusvahelise õiguse vastase komplektina ja mis kõige tähtsam, kõigi nende protokollide denonseerimine tagasiulatuvalt allakirjutamise hetkest. Oli sees ka nende denonseeritud dokumentide varasem kasutamine ultimaatumite esitamiseks ning jõu rakendamiseks kolmandate riikide suhtes. Just see viimane koos 1941. aasta mainimisega oli oluline võit, millele A. Jakovlev seisis vastu nii kaua kui võimalik. Nimelt alles 1941. a. 10. jaanuari salaprotokoll annab dokumentaalse tõestuse, et mõjupiirkondade all oli mõeldud just edasisele annekteerimisele kuuluvaid piirkondi, mida uued omanikud said osta ja müüa.

20. juuli dokumendi viseerisid kõik viis koostajat, nimelt V. Falin, E. Lippmaa, J. Afanasjev, M. Lauristin ja I. Gräzin. A. Jakovlev nõustus dokumendi sisuga, kuid rõhutas, et ilma Poliitbüroo ning isiklikult M. Gorbatšovi loata ei või ta mitte ühtki dokumenti alla kirjutada ega isegi mitte viseerida. Luba muidugi ei tulnud ja tekkis tõrge, kuid mitte väga oluline. Vastuseta jäi ka minu saadetud faks (dateeritud 9. 08. 89) M. Gorbatšovile komisjoni palvega midagi positiivset ära teha enne 23. augustit 1989. Oli ilmne, et keskus ei soovi niigi väga hoogsaid ümberkorraldusi Ida-Euroopas veelgi forsseerida. Erilist kiiret aga tõesti ei olnud, sest ilmselt ekslikust plaanist panna dokument hääletusele NSV Liidu Ülemnõukogus oli vahepeal loobutud. Esiteks on ÜN ju palju konservatiivsem kui kongress ja teiseks võib kongress hiljem muuta ÜN otsuseid, vastupidi aga mitte. Kongressi kokkutulekut oli oodata alles aasta lõpus.

Et siiski mitte kaotada aega ja meile väga soodsat dokumenti, saatsime kõigile komisjoni liikmetele 9. augustil laiali oma viie allkirjaga otsuseprojekti, paludes sellega liituda ja tagastada dokument koos oma allkirjaga minule Eesti TA Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituuti Tallinnas. 22. septembriks kogunes juba 21 allkirja, seega enam kui ¾ komisjoni koosseisust. Sellest veel suuremat kvalifitseeritud enamust ei olnud rahvasaadikute kongressi reglementi arvestades tarviski. Komisjon ei ole nõuandev organ oma esimehele. Ta teeb otsuse häälteenamusega ning kas esimees on poolt või vastu, on tähtsusetu. Kuna sellega oli komisjon oma töö tegelikult lõpetanud, siis järgnes vastuvõetud teksti publitseerimine (“Vaba Maa”, nr. 14, august 1989, “Argumentõ i Faktõ”, nr. 32, 1989) ja avalikustamine 29. septembril Moskvas Riiklikus Ajaloo ja Arhiivinduse Instituudis toimunud pressikonverentsil selle instituudi demokraadist direktori J. Afanasjevi eestvõttel. Võrreldes Balti ketiga oli pressikonverentsi mõju muidugi väike, kuid siiski oli vaja säilitada pidevat parajalt doseeritud mõju maailma avalikkusele ettevalmistusena hääletamiseks rahvasaadikute kongressil aasta lõpul. Olulist mõju avaldas ka V. Falini esinemine Saksamaa LV televisioonis, kus ta juba 23. juulil 1989 kinnitas kõigi salaprotokollide tegelikku ja tõelist olemasolu. Seega ei olnud 1989. aasta juulist detsembrini mingit lootusetut olukorda. Enneaegne poolametlik heakskiit koos sellele järgnevate sammudega Balti riikides oleks võinud blokeerida määruse vastuvõtmist rahvasaadikute kongressil, mida aga meil oli palju enam vaja kui M. Gorbatšovi isiklikku nõustumist.

Siinkohal peab rõhutama, et põhiküsimus ei ole kunagi olnud salaprotokollides endis. Nii 1989. aastal kui ka praegu on põhiküsimuseks see, kas Balti riigid tulid NSV Liitu omaenda üldrahvalikul soovil või liideti vägivaldselt 1939. aasta salaprotokollide tagajärjel. Selles asjas on NSV Liidu võimuorganite seisukoht olnud muutumatu 1940. aastast saadik: kõik nad rõhutavad, et mingit seost ei ole, ning MRP 50. aastapäev 23. augustil 1989 ei toonud siin mingit muutust.

Vabatahtliku, seaduslikel valimistel põhineva NSV Liiduga ühinemise teesi esitas Nõukogude Informatsioonibüroo Londonis juba 1941. a. Nii on jätkunud see aastakümneid. Vürtsi lisas NLKP KK ähvarduskiri 1989. a. 28. augusti “Pravdas”, kus salaprotokolli tulemuste tänapäeva kandmist seoti Baltikumi rahvaste edasise ellujäämise küsimärgi alla seadmisega.

Igasuguse sideme puudumist salaprotokollide ja Balti riikide NSV Liitu asumise vahel on rõhutanud väga värvikalt Eesti Vabariigi kunagine asevälisminister R. Müllerson oma artiklis ajakirjas “Sovetskoye Gosudarstvo i Pravo” nr. 9, 1989, ning taaskinnitanud oma seisukohtade muutumatust “Postimehele” antud intervjuus 19. juunil 1991. Oma ettekandes MRP komisjonile (14. okt. 1989) loeb ta juriidiliselt kirjaoskamatuks igasugused kinnitused sidemest kolme Balti vabariigi NSV Liitu liitmise ja salaprotokollide vahel, ning see pole mitte ainult EV tolleaegse Välisministeeriumi seisukoht. Täpselt sedasama kirjutas NSV Liidu välisminister E. Ševardnadze MRP komisjonile 10. juulil 1989 ja täiendavalt veel kümme päeva enne hääletamist, 14. detsembril 1989. Enne teda tegi sedasama NSV Liidu TA USA ja Kanada Instituudi direktor akadeemik G Arbatov, kuid õnneks üldsõnaliselt. Samu mõtteid avaldas komisjoni esimees A. Jakovlev 18. augustil 1989 “Pravdas”, kus ta kordas oma juba 20. juunil 1989 vestluses Saksa parlamendiliikmetega avaldatud seisukohti. Väga ohtlikult asjatundliku, kuid õnneks liigse pikkuse tõttu tähelepanuta jäänud kriitilise ülevaate kirjutas 23. oktoobril 1989 Moskva Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor A. Talalajev, kes ründas 20. juuli otsust kongressi mandaadile mittevastavusest lähtudes. Oleks olnud suur kaotus, kui mandaadi puudumise tõttu oleks 1941. aasta salaprotokoll kongressi otsusest välja jäänud. A. Talalajev kordas oma katset veel 9. novembril koos NSVL TA Riigi ja Õiguse Instituudi professori N. Ušakoviga ning eriti värvikalt liitus 20. juuli otsuse vastaste leeri 2. ja 4. novembril 1989 VNFSV teeneline teadlane professor J. Ussenko. Kõigi siht oli sama mis R. Müllersonil – vältida salaprotokollide sidet tänapäevaga ja eriti veel Balti riikide taasiseseisvumise taotlustega.

Vahetult enne rahvasaadikute kongressi aastalõpuistungit 11. detsembril 1989 saatis V. Falin kõigile komisjoni liikmetele 6. detsembri istungil vastuvõetud otsuseprojektid — lühema neljal, pikema ning argumenteerivama kaheksal leheküljel. Mõlema sisu oli sama ning kordas kõigis olulistes punktides 20. juulil viseeritud otsust, kuid lühem tekst oli konkreetsem ja meile soodsam. Uued otsused võeti vastu 4. detsembri istungil Kremlis ja kogu komisjon kirjutas neile üksmeelselt alla. Enne lõplikku hääletusele panekut tegi lühem variant, mis komisjonile rohkem meeldis, läbi veel mõned stilistilised ja keelelised kiirilustused, mis sisu kuidagi ei muutnud.

A. Jakovlev esitas vastuvõetud lõpliku teksti rahvasaadikute kongressile seisukohavõtuks 23. detsembril 1989. Kongress lükkas projekti tagasi. Põhjuseks oli muidugi kogu tõe ebameeldiv iseloom ja teiseks veel hajumata kahtlused, et ehk on salaprotokollid ikkagi võltsingud. Kongress ei teadnud ka seda, et sel istungil ei antud sõna NSV Liidu Välisministeeriumi töötajale F. Kovaljovile. Seesama F. Kovaljov oli 10. juulil 1989 V. Falinile üle andnud Saksamaa LV suursaadikult saadud dokumendid Saksa – Nõukogude suhete kohta 1939. aasta sügisel. Kuid ei tema ega A. Jakovlev teatanud 23. detsembril rahvasaadikute kongressile, et lisaks Saksa päritoluga dokumentidele on NSV Liidu Välispoliitika Arhiivis veel olemas Molotovi sekretariaadi fondis 23. augustil 1939 alustatud ja 20. aprillil 1949 lõpetatud toimik nr. 600 – 700, kus leiduvad muu hulgas kõigi Nõukogude – Saksa, Nõukogude – Soome ja Nõukogude – USA 1939. – 1941. aasta salaprotokollide ning nendega kaasnevate dokumentide koopiad koos nende üleandmisaktiga 20. aprillist 1949. Selle viimase dokumendi kohaselt andis V. Molotovi sekretariaadi juhataja asetäitja D. Smirnov üle ning välisministri vanemabi B. Podtserob võttis NSV Liidu Välisministeeriumi eriarhiivi vastu muu hulgas kaheksa Nõukogude – Saksa saladokumendi originaalid, sealhulgas 23. 08. 1939., 28. 09. 1939. ja 10. 01. 1941. a. salaprotokollid koos kinnitatud koopiatega.1

Pärast rahvasaadikute kongressi 23. detsembri istungit toimus hilisõhtul, enne keskööd komisjoni viimane ja vahest tähtsaim kokkusaamine otse Kremli istungitesaalis. Osavõtjaid oli vähe, igatahes olid kohal A. Jakovlev, mina ja F. Kovaljov, kellel olid kaasas Molotovi arhiivi paberid. Otsus oli lihtne: NSV Liidu Välisministeerium võtab asja tõsiselt ja käib välja oma trumbi. Salaprotokollide Nõukogude-poolsete tekstide avalikustamist ei saanud enam miski vältida.

Selle avalikustamise A. Jakovlev järgmisel päeval ka tegi. Molotovi enda paberid otsustasid asja ja kell 12.45 kiideti komisjoni poolt ettevalmistatud otsuseprojekt muutusteta heaks. 1432 häält poolt, 252 vastu, 264 erapooletut, kokku kohal 1948. Sealjuures ei või unustada, et kõik toimus Jõulude ajal. Suurem jagu Leedu delegatsioonist oli juba koju sõitnud ja ega eestlasi ja lätlasigi väga palju kohal olnud. Kuid suurim vajalik eeldus meie iseseisvumiseks oli saavutatud.

Sellele sihile jõudmises on mõndagi õpetlikku, sest siin peegeldub NSV Liidu kogu maailmapoliitika. Suurriigil on vaja samaaegselt nii sõjalist vägevust kui ka väga head mainet välismaal, see nõuab aga paratamatult päris võimatutena näivaid kompromisse. Sel Jõulu eelõhtul konflikteerusid NSV Liidu kahe võimsa ametkonna — Kaitseministeeriumi ja Välisministeeriumi huvid. Kaitseministeerium käis oma kaardi välja varem. Just enne A. Jakovlevi esinemist 23. detsembril püstitas NSV Liidu Kaitseministeeriumi Poliitiline Peavalitsus Kongresside Palee fuajeesse suure stendi Balti riikide ja rahvaste üksmeelsest astumisest Jossif Vissarionovitši embusesse nõukogude rahvaste rõõmsas peres. See stend äratas ajakirjanike ebatervet huvi, mispeale ta kohe väheläbinähtavasse spiraali kokku keriti. “Noorte Hääles” MRP asju pika ja põhjaliku artikliseeriaga valgustanud Anneli Rõigas saatis kohe saali sõna, mispeale ma M. Gorbatšovilt kongressi uute ja enneolematute töövormide kohta aru pärisin. Minu mikrofon lülitati välja, kuid ei saa ju lausa istungit katkestada ka. Pärast mõningat mõtlemist andis M. Gorbatšov A. Lukjanovile käsu stend ära koristada, mis kohe ka sündis. Rahvasaadikuil jäigi näitagitatsioon nägemata.

Väga tugevasti mõjus minu koostatud ja Balti vabariikide vahelise saadikutegrupi nimel levitatud brošüür “Nõukogude – Saksa 1939.– 1941. aasta lepete poliitilis-õiguslikust hinnangust”, samuti meie Ülemnõukogus koostatud raamat “1940. aasta Eestis”. Mõjus ajalehekampaania ja mõjus Balti kett. Ometi sai otsustavaks mitte vastaste veenmine, vaid kõhklejate informeerimine koos tegevuse õige ajastamisega ja suurte võimkondade vastuolude ärakasutamisega. 1989. aasta sügis ei olnud NSV Liidu juhtkonnal venitamis- ja kõhklusperiood. Oh ei. See oli NSV Liidu Euroopa-poliitika teostamise periood, mille lõppfaasis osutus möödapääsmatuks ka Nõukogude – Saksa salaprotokollide tühistamine. Strateegilised sihid seati kõrgemale taktikalistest. Suur strateegia nõuab tihti ka taktikalisi taganemisi ning suurriiklikke kompromisse eri ametkondade vahel. Rahvasaadikute kongressi otsus võeti vastu mitte Balti riikide soovidele vastu tulles, neid mõistes ja nende huvides, vaid nende iseseisvushuvidele vaatamata. Järgnenud iseseisvusdeklaratsioonid Balti riikides oli see hind, mis NSV Liidu juhtkonnal tuli maksta oma hea maine ja välispoliitilise usutavuse eest. Midagi rohkemat sellesse otsusesse sisse kirjutada ei oleks olnud võimalik ega vajalik.

Salaprotokollide denonseerimine oli suur saavutus, kuid see ei toonud veel Eestile riiklikku sõltumatust, ehkki nõrgestas vastast väga oluliselt. Mitte asjata ei toonud ma kinnitatud dokumendid nimelt II Maailmasõja sõjakuritegude arhiivist. Sõjakuritööd teatavasti ei aegu.

Iseseivuse tegelik saavutamine läbis seejärel oma tõeliselt sürrealistliku perioodi, kus Balti riigid liikusid iseseisvuse poole igal võimalikul viisil ja NSV Liit püüdis seda takistada igal võimalikul viisil. 11. märtsil 1990 võttis Leedu NSV Ülemnõukogu vastu otsuse Leedu iseseisvuse taastamise kohta okupatsioonieelse põhiseaduse alusel ja 13. märtsil 1990 kuulutas M. Gorbatšov selle otsuse õigustühiseks, keeldus läbirääkimistest ning alustas Leeduvastase majandusblokaadi. 30. märtsil 1990 kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu Nõukogude Liidu riigivõimu Eestis seadusevastaseks selle kehtestamise hetkest ning kuulutas välja Eesti Vabariigi iseseisvuse ja põhiseaduslike riigivõimuorganite taastamise restitutsiooni teel.

Teiselt poolt, NSV Liidu President M. Gorbatšov asus kohe ette valmistama uut Liidulepingut, laiendades oluliselt KGB, armee ja siseministeeriumi võimutäiust ja rõhutas oma 7. novembri ettekandes NSVL Ülemnõukogule, et Baltikumis on jõu kasutamine sealtegutsevate “fašistide” vastu möödapääsmatu. Esimesed veretööd Vilniuses ja Riias toimusidki jaanuaris 1991, kuid ilma oodatud tulemusteta. Samas alustati ka kafkalikult mõttetute, kuid mõlemale osapoolele poliitiliselt vajalike läbirääkimistega.

Ilusad otsused Vilniuses ja Tallinnas veel iseseisvust ei saanudki tuua. Et anda neile rohkem jõudu, võttis EV Ülemnõukogu vastu otsuse EV ja N Liidu suhete kohta ning moodustas läbirääkimisteks delegatsiooni (Ü. Nugis, M. Lauristin, E. Lippmaa, I. Toome ja J. Raidla). Vastvalitud Nõukogude Liidu President asus selle algatuse suhtes juba 12. augustil järsult eitavale seisukohale. Et liitlasi juurde saada, koostasin kohe Vene Nõukogude Föderatiivse Sotsialistliku Vabariigi 12. juuni 1990 otsust toetava Riikidevahelise lepingu teksti VNFSV ja EV vahel, mille koos M. Lauristiniga 27. septembril 1990 viseerisime B. Jeltsini delegatsiooni liikmetega Moskva Valges Majas. Selle lepingu sätteid sai VNFSV täita ainult täiesti iseseisva riigina. Leping allkirjastati 13. jaanuaril 1991 Tallinnas, hoides sellega ära juba planeeritud veretööd, kuid ka läbirääkimised Nõukogude liiduga blokeerusid, sest Nõukogude liidu delegatsioonil oli mandaat ainult uue ettevalmistatava Liidulepingu arutamiseks. Omalt poolt otsustas Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 7. septembril 1990, et EV seaduslikel esindajatel puuduvad volitused osalemiseks uue Liidulepingu ettevalmistamisel. Kujunenud välispoliitilisele halvatusele lisas vürtsi näiliselt süütu Nõukogude Rahukaitsekomitee (SKZM) koosolek 19. – 21. juunil 1991 Moskvas Rahukaitsekomitee majas. Lisaks SKZM ja Balti riikide esindajatele ilmus kohale ka NSVL Kaitseministeerium (J. I. Nauman), NSVL Sõjalaevastik ( E. V. Obõdenninov), NSVL KGB (A. A: Rumjantsev), NSVL Siseministeeriumi Siseväed (V. P. Voroztsov), NSVL Ülemnõukogu (G. I. Petrov) ja Rahvusvahelise Julgeoleku osakonna juhataja (A. V. Kortunov) koos arvuka ohvitseridest kaaskonnaga.

Sihiks oli ilmselt pribaltide hirmutamine, sest ohvitserid hooplesid ka peatse valmisolekuga ülemaailmseks konfliktiks. Totaalse valmisoleku deadline on praeguseks juba kah möödunud. Nõukogude tegelikkusega harjunud seltskonnale see mingit märgatavat mõju ei avaldanud. Kuid selgeks sai, et ees seisavad suurimad ohud, mis aga alati kätkevad endas ka suurimaid võimalusi. Asi läks teravaks just “rahukaitsekoosoleku” ajal, kui M. Gorbatšov saatis 18. juunil 1991 NSVL Ülemnõukogule heakskiitmiseks Nõukogude Liidu iga hinna eest säilitamiseks mõeldud dokumendi uuest Liidulepingust. Nõukogude Liidu uuendamine tuli ilmselt teostada relvajõul ning operatsiooni alguseks võiks lugeda 17. augustit 1991, kui Nõukogude Liidu Valitsuskabineti Presiidium (Peaminister V. Pavlov) saatis laiali väljavõtte protokollist uue Liidulepingu kehtestamise kohta ning KGB esimees (V. Krjutškov) kinnitas Nõukogude Liidu Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee (RESK) koosseisu. Algas keskuse poolt organiseeritud kahepalgeline aktsioon, mida püüti näidata välismaale ühtmoodi ja siseriiklikult täpselt teistmoodi. See pimesikumäng kukkus Moskvas läbi juba 19. augusti 1991 ennelõunal ning tekkis B. Jeltsini/M. Gorbatšovi lühiajaline kaksikvõim. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 20. augustil 1991 vastu oma 30. märtsi 1990 otsusest lähtuva kinnituse Eesti Vabariigi riiklikule iseseisvusele taotledes Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist, mis ka toimus. Kuid rahuleping oli veel puudu. Iseseisvus on lõplik ja kindel alles siis, kui ka vaenupool seda dokumentaalselt kinnitab. Selle viimase akti saime kätte alles pärast tõsist diplomaatilist tööd Moskvas, kui NSV Liidu tolleaegne kõrgeim riigivõimuorgan, nimelt Riiginõukogu, kinnitas 6. septembril 1991 Eesti Vabariigi iseseisvust tõeliselt ja täielikult iseseisva riigina. M. Gorbatšov meid ei toetanud ja dokumendile alla ei kirjutanud. Meid toetas B. Jeltsin ja paljusid vabariikide hääli valdav Nursultan Nazarbajev, kellega vahetult enne seda pidasime (E. Lippmaa, H. Aasmäe) pikema lambapeasöömise-teemalise veinirohke koosviibimise. Meie töö oli tehtud. 6. septembri otsusega oli ajalootegijate hulgast kõrvaldatud niihästi Stalini ja Hitleri vahelised 1939–1941 aastate tehingud kui ka NSV Liidu mõjuvõim. NSV Liit lagunes veel samal sügisel paar kuud hiljem.

12. mail 2009