P.S. Artikkel "Kuues kolonn ja Eesti maine" (2.02.2010, ÕL) lehekülje lõpus intervjuu järel). Intervjuu Eesti maine teenal ETV hommikuprogrammis 18.02.2009 SIIN
Küsimused: Pille Rõivas, Tartu Ülikooli bakalaurusetöö Eesti kajastamisest välismeedias
Minu vastused P. Rõivase küsimustele TÜ bakalaurusetöös, kysimused-vastused mai 2009.
Analüüsides välisministeeriumi kogutud artikleid välispressis, jäi silma, et väga suur osa eestlastest autorite artiklite seas on just teie artiklitel.
"Välisministeeriumi kodulehel on tegelikult kirjas vaid üks valik mu Soomes ilmunud ugudest, kuna kirjutan aga ka suures rahvusvahelises a gentuuris, siis neid lugusid – mille mõju ja levik on palju suurem - neis ülevaadetes viitega autorile enamasti kirjas pole.
VM-ilt oleks ka liigne nõuda, et nad üle maailma kõigis riikides järge ajaksid, mis kus ilmub, aga tuleb lihtsalt arvestada, et need nädala pressiülevaated ei anna ligilähedastki pilti sellest, millistes maailma riikides vaadeldud nädalal mis laadi uudised ja artiklid Eestist levinud on."
Mille järgi valite teemasid Eesti kohta, mida välismeediasse kirjutada?
"Olen valinud suurte lugude teemad pea alati ise - aga ärgitanud ka oma väliskolleege ütlema, kui mõni teema Eestist neile peaks huvi pakkuma, mis mulle endale pole pähe tulnud. Teemad valin selle järgi, mida oluliseks pean. Lõpliku otsuse, kas, mida ja kuidas kirjutada teen alati ise. Eestist välispressist kirjutatut analüüsides tasuks meeles pidada, et kirjutised on suures laastus kahesugused - uudised (mis moodustavad valdava osa Eestist kirjutatust) ja pikemad artiklid (suurtest uudisteagentuuridest vahendab neid pikemaid artikleid peamiselt vaid AFP).
Eestist kirjutatu hindamisel on ka vahe, kas kirjutatu ilmub:
1) Soome meedias (mille huvi Eesti vastu on alati olnud suurem, kui kaugematel naabritel ja kus on omakorda vahe, kas Eestist kõneleb-kirjutab tabloidmeedia või kvaliteetmeedia),
2) Venemaa meedias (mis eriti viimasel kümnendil on olnud Eesti suhtes tihti vaenulik ilmselgelt soovist meeldida oma muutunud poliitilisele ladvikule, kes on püüdnud Eestile tuima järjekindlusega natsiriigi imidžit külge pookida),
3) Ülejäänud rahvusvahelises pressis, mis vaatleb Eestit kui üht tavalist, suhteliselt tundmatut väikest riiki.
Välispressi huvi on kindlasti muutunud ka ajaga - huvi oli väga suur iseseisvuse taastamise liikumise aastail ehk laulva revolutsiooni ajal 1988-1991, seejärel see huvi mõnevõrra rauges, aga kasvas taas, kui Eestist sai ametlikult ELi ja NATO kandidaatriik (ja 2004 liikmesriik).
Huvi teatud teemade kajastamise ja analüüsimise vastu on kindlasti sõltuv ka globaalsetest sündmustest - näiteks praeguse majanduslanguse taustal huvitavad rahvusvahelisi uudisteagentuure kõigi riikide, sh. Baltimaade majanduses toimuv, Eesti puhul ka see, kas ja kuidas kulgeb eurotsooniga liitumine ja Maastrichti kriteeriumide täitmine ja kas Eesti suudab vältida Läti taolist majanduskrahhi. Kindlasti kajastatakse alati ka nii kohalikke kui üldvalimisi jmt.
Eestist kirjutatud analüüsides tuleb kindlasti meeles pidada ka seda, et rahvusvaheline kvaliteetmeedia ja tabloidmeedia erinevad teemade valikult ja käsitluselt väga oluliselt.
Kuna Soome infoagentuur STT, rahvusvaheline uudisteagentuur AFP ja Soome päevaleht Turun Sanomat on kõik kvaliteetmeedia alla kuuluvad meediaorganisatsioonid, siis ei ole mul ka kunagi tulnud ajakirjanikuna välispressis kirjutades kogeda konflikti teemadevalikul - oleks mõeldamatu, et rahvusvahelises kvaliteetmeedias nõutaks ajakirjanikult mõne loo kirjutamist oma põhimõtete vastaselt. Ainus, mis piirab Eestist pikemate lugude kirjutamist, on Eesti väiksus ja sellest tulenevalt ka huvitavate teemade nappus."
Kas teil on erinevate väljaannetega ka kokkulepped, et millistest teemadest on nadenim huvitatud? (vaatan, et teemade katvus on üpris lai, nii turismist kui poliitikast).
"Ma olen 20 aasta jooksul näinud oma artikleid sadades välisväljaannetes pea kõigil mandritel, kuid mul endal pole olnud pea mingit sidet nende väljaannetega -
uudisteagentuurile kirjutades puudub meil ammendav ülevaade sellest, kus lood ilmuvad. Juba esimene lugu, mille ma 1989 kevadel välispressile (STT-le) kirjutasin levis sealtteiste uudisteagentuuride kaudu edasi ja kõige kaugemalt (Kanadast) sain oma loo tookord paberkandjal tagasi vaid seetõttu, et toonane väliseestlane, hilisem Eesti suursaadik Alar Olljum mulle selle Tallinnasse sõites kaasa võttis. AFP kaudu levivad aga kõik artiklid enam kui sajasse riiki mõne tuhande meediaväljaandeni, kes AFP uudiseid/artikleid tellivad. Seda on meil aga võimatu jälgida, kui palju
väljaandeid/raadio/telejaamu üht uudist/artiklit kasutavad või tsiteerivad. Valdav osa
Eestist väljaminevaid AFP uudiseid/artikleid läheb välispressi inglise keeles, aga osa tõlgitakse ka prantsuse keelde ja vahel harva ka saksa, portugali, hispaania ja araabia keelde, mis on kõik ka AFP töökeeled."
Kuidas Eesti kohta kirjutatud artikleid välismeedia võtab vastu?
"Vaid kaks uudisteemat Eestist on ületanud viimastel aastatel lühiajaliselt totaalse uudispiiri ja tõstnud Eesti paariks päevaks kogu maailma uudislistis tähtsaimate uudiste sekka - 2006 Elevandiluurannikult saabunud Probo Koala mürgilaev, mille vastu Greenpeace oma laeva ja kampaaniaga meelt avaldas ning 2007 aasta kevadised rahutudsündmused Tallinnas.
Eesti väiksust arvestades kirjutatakse minu meelest aga Eesti kohta ka vaiksematel aegadel välismeedias väga palju. Ka asjaolu, et kõik maailma kolm suurimat rahvusvahelist uudisteagentuuri - AFP (Agence France-Presse), Reuters ja AP (Associated Press) peavad vajalikuks Eestis toimuvat regulaarselt jälgida ja kajastada, näitab, et huvi on olemas."
Kas ollakse lugudest pigem huvitatud või tuleb neid ise aktiivselt pakkuda?
"Huvi on kindel, kui uudises käsitletav teema ületab uudiskünnise - näiteks ületab selle uudiskünnise kindlasti majanduses toimuv, sellega seoses valitsuses vastuvõetud otsused ning hetkel ka valitsuskoalitsioonis toimuv (nende ridade kirjutamise ajal mais 2009 nt.valitsuskriis).
Suuremate lugude puhul, mille kirjutamine mulle endale eriti rõõmu pakub - nt. erinevad kultuurilood - lepin loo ajastamise suhtes aja alati eelnevalt kokku, ja nende pikemate lugude kirjutamiseks kulub tihti ka rohkem aega. Näiteks lugu Estonia klaverivabrikust "laagerdus" ligi pool aastat ja võtsin selle jaoks kommentaare nii Jaapanist kui ka USAst jm., enne kui see lõpuks talvel 2009 valmis sai ja AFP poolt välismeediale välja saadeti."
Kas ja kui palju kohalik toimetus neid artikleid toimetab?
"Soomes lehes mitte, kuid uudisteagentuuris lisame lugudesse vahel ka regionaalset tausta, sellisel juhul sünnivad lood mitme ajakirjaniku koostöös, lisaks vaatab kõik lood alati üle nii üks regionaalne toimetaja kui ka keegi toimetajatest Pariisis, kus on AFP peakorter - seega on Eestis kirjutatud lugu enne väljaminekut lugenud vähemalt kolm inimest."
Kas toimetamise käigus on juhtunud ka, et muudetakse midagi olulist artiklis ning artikkel kaotab oma algse mõtte või see mõte muutub?
"Seda on juhtunud ülimalt harva. Mul on ingliskeelsete toimetajatega väga vedanud, näiteks praegune Balti riikide regionaalne toimetaja on Cambridge’i ülikooli lõpetanud ajaloolane, kes on Balti riikide ajaloo ja taustaga suurepäraselt kursis."
Mis on teie arvamus/ettepanek - mida peaks Eesti tegema, et saada välismeediasse positiivsemat kajastust? (kolmandik artiklitest positiivses võtmes ilmselgelt ei ole piisav hulk, sest samapalju on ka negatiivseid ning neutraalseid)
"Riiklike meetmetega saab Eesti mõnevõrra tõsta oma tuntust, aga riigi maine kujuneb ikkagi tegude, mitte kampaaniate põhjal. Oluline on mitte anda oma rumalate tegudega põhjust skandaaliks, mis ületaks ka välispressi uudiskünnise.
Positiivse fooni jaoks on kindlasti oluline see, kuidas nt. suhtlevad välispressi esindajatega võtmeministeeriumide pressiesindajad/pressiosakonnad. Veel mõni aasta tagasi näiteks oli VMis pressiesindaja, kes tavatses mu väliskolleegidele vahel teravalt vastata ja ei pidanud paljuks ka mõnel korral öelda, et ta ei vastagi nende rumalatele küsimustele - välispressiga suheldes tehakse aga sellise suhtumisega karuteene.
Ajakirjanikel on õigus kirjutada kõigest, mida nad oluliseks peavad ja ei saada nõuda, et välisajakirjanikud kirjutaksid üksnes neil teemadel, mida mõni ametnik sobivaks peab - kirjutada tuleb kõigest ja ausalt.
Praeguse seisuga võib öelda, et nii välisministeeriumi, valitsuse kui ka
rahandusministeeriumi pressiesindajad teevad väga head tööd, kusjuures eriti suurepäraseks pean ma just välisministeeriumi pressitööd.
Eesti maine seisukohalt on kindlasti oluline ka see, kuidas Eesti riigitegelased end välismeediale väljendavad, oskust öelda õigel ajal õigeid sõnu pole kõigil, aga õnneks onsee oskus olemas praegusel välisministril.
Teie poolt vaadeldud perioodist 2007/2008 meenub ka üks väga rumal möödalaskmine suhtluses Vene meediaga 2007. aasta pronkssõduri sündmuste ajal. Pea ainus Venemaaajaleht, kes neid sündmusi Tallinnast tookord objektiivselt püüdis vahendada oli Moskvas ilmuv päevaleht Kommersant, kelle ajakirjanik Mikhail Zigar on paljastanud muuhulgaska Venemaa illegaalseid relvatehinguid. Skandaalsel kombel tõstis aga Eesti siseministerneil ärevatel päevadel just selle ajakirjaniku ühe negatiivse märkusega esile, mis omakorda jälle ajakirjanikku - ja täiesti õigustatult - solvas, sest siinsete Vene äärmuslaste meelepaha oli ta niigi jõudnud välja teenida.
Seejuures oli eriti kummaline, et Eesti võimud ei maininud tollal kordagi seda Vene ajakirjanikku ega väljaannet, kes korraldas juba enne 2007. aasta kevadet suure Eestivastase vaenukampaania Venemaal. See väljaanne on Venemaa suurim päevaleht "Kosmomolskaja Pravda", kelle kauaaegne korrespondent kirjutas juba 2006. aastal rea väga solvavaid Eesti-vastaseid artikleid ja jätkas sama liini ka hiljem.
Eksitav on aga väide, et Eesti kohta välispressis terviklikult ilmuvast on kolmandik artiklitest positiivses võtmes, samapalju negatiivseid ning neutraalseid - välisministeeriumi nädalaülevaated sellest, mida Eesti kohta kirjutatakse, annavad küll mõned viited, kuid ei anna kaugeltki ammendavat ülevaadet sellest, mida Eesti kohta kirjutatakse ja kui palju seda avaldatakse.
AFP-s näeme me lugude leviku ulatust vaid siis, kui google’i otsingumootorist paar päeva pärast loo väljasaatmist otsime seda lugu originaalpealkirja järgi. Kuna olen seda ka aeg-ajalt teinud, siis võin öelda et positiivsed lood levivad oluliselt ulatuslikumalt, kui tõsisemad ja ka negatiivse alatooniga lood.
Näiteks eelmainitud lugu Estonia klaverivabrikust AFP kaudu jõudis kolme päevaga nii inglise kui prantsuskeelses versioonis enam kui 400 netisaidile, millest valdavad olid meediasaidid, kuid VMi pressiülevaatest leiate selle loo puhul ehk heal juhul viite vaid paarile väljaandele.
Artikkel Eesti mõttetalgutest jõudis AFP kaudu veebruaris 2009 kolme päeva jooksul enam kui 2000 netisaidile, jne.
Nt. AFP lugu Tallinna valgusfestivalist jõudis jaanuaris 2009 paari päevaga 700-le netisaidile, lugu sellest, et üks Tallinna hotell pakub klientide meelitamiseks võimalus teha piiramatuid väliskõnesid Skype telefoniga, hõivas samal ajal kiiresti üle 1400 netisaidi ja innustas kindlasti ka mitmeid teisi hotelle üle maailma oma tubades Skype-i kasutama jne.
Minu isiklik kogemus seega ongi vastupidine sellele, mida Eestis tavatsetakse arvata - positiivse sisuga lood levivad välispressis palju paremini, kui negatiivsed.
Tõsisemate teemadega lood - nt. artikkel sellest, et Sillamäel lõppes sügisel 2008 aastaid kestnud ülikallis töö Sillamäe tehase ohtliku jäätmehoidla renoveerimiseks - levivad tihti kahjuks suhteliselt loiult.
Erandlikuna oli 2008. aasta tõsisematest lugudest suurem huvi Eesti kasiinonduse probleemidest ja kasiinosõltuvusest kirjutatud artikli vastu, mis tõlgiti lisaks inglise keelele ka teistesse keeltesse ja mille noppis üles ka Saksa ajakiri Der Spiegel jt.
Samas põhjalik lugu 1949. aasta massiküüditamistest Balti riikides levis näiteks napilt, kuigi mu kolleegid tõlkisid selle ka täies mahus prantsuse keelde ja tõstsid selle ka ingliskeelses eelinfos päeva ühe olulisema loona esile."
Millest tuleneb see, et Eestil on suhteliselt vähe positiivset meediakajastust? (teie isiklik arvamus)
"Eestil ei ole suhteliselt vähe positiivset meediakajastust. Rõhutasin ka 18. veebruaril Tallinnas EALi/UNESCO meediaseminaril "Eesti maine rahvusvahelises meedias", et Eesti kohta kirjutatakse välismeedias väga palju häid lugusid, aga Eestis
kajastatakse/refereeritakse enamasti vaid välispressis ilmunud negatiivseid lugusid. (Seda mõtet muide tsiteeris ja levitas kohalolnud rahvusringhäälingu nooruke korrespondent täiesti valesti, väites, justkui ma oleks kutsunud Eesti ajakirjanikke üles otsima rohkem positiivseid teemasid, et need siis välispressi jõudes Eesti mainet tõstaks; see on iseenesest kena mõte, ainult et mina seda ei öelnud, Eesti kohaliku meedia lugusid välispress ei avalda).
Tõin sellel ülalmainitud meediaseminaril ka näite Eesti 90. juubeli ajal Eesti meedias ülespuhutud skandaalist veebruaris 2008, kui mitu päeva arutati üht negatiivset seika BBC intervjuust T.H. Ilvesega, kes olevat vene keele oskuse kohta midagi solvavat öelnud.
Samas ei pannud Eesti meedia üldse tähele, et AFP kajastas Eesti riigi juubelit samal ajal suure artikliga Eesti rikkalikust muusikakultuurist ning see lugu ilmus mitmete riikide, sh ka nt. Araabia riikide väljaannetes.
Rahvusvahelise pressiga võrreldes on Eesti meedias liiga palju negativismi ja skandaalsust, häirib ka fakti ja kommentaari pidev segiajamine. Ajakirjaniku kutse on väga suur privileeg, mis eeldab oma missiooni tunnetamist ja väärikat väljakandmist.
Kui Venemaad mitte arvestada, siis nende seas, kes Eestist midagi kuulnud on, on Eestil kokkuvõttes rahvusvaheliselt hea maine, Eestit teatakse kui väikest, aga tubli, kõrge ITarenguriiki (mobiilihääletus, Skype), teatakse ka eestlaste pikka laulukultuuri, paljud teavad sedagi, et Tallinnas on erakordne vanalinn.
Rahvusvahelises pressis on minu meelest erakordse töö Eesti hea maine kujundamisel teinud ära ka dirigent Paavo Järvi, kes on üks kaalukamaid Eesti promojaid maailmas.
Juba alates 1981 detsembrist, kui The New York Times tegi tollal verinoore Paavo Järviga pika persooniintervjuu, on ta kasutanud intervjuude andmist pea alati ka selleks, et promoda Eesti muusikakultuuri, rääkida eestlastest ja Eestist pikemalt, tehes seda alati huvitavalt. Neid eri aastatel eri riikides ilmunud lugusid saab muide lugeda ka blogist aadressil http://paavoproject.blogspot.com/ .
Mainekujunduselt oli geniaalne mõte tähistada 2008. aastal Eesti juubeliaastat kümnete kontsertidega erinevates riikides, mis andis ka paljude riikide kultuuriajakirjanikele põhjust Eestist kirjutada.
Eestil tulekski just promoda seda, mille üle on põhjust uhke olla. Päevauudised tekivad ja kaovad, Eesti mainet maailmas kannab kultuur."
Loe lisaks: Tartu Ülikooli bakalaurusetöö "Eesti kajastus välismeedias 2007-2008", juhendaja Peeter Vihalemm, 2009, Sotsiaalteaduskond
Kuues kolonn ja Eesti maine, ÕL, 20.02.1010
Anneli Rõigas
T. Made artikkel Õhtulehes ("Venelembeste pealetung Eestis", 18.02), milles oli juttu nn kuuendast kolonnist ehk pealtnäha Eesti asja ajajaist, kes tegelikult Eestile kahju toovad ning kaitseminister Jaak Aaviksoo tahtlikult või tahtmatult natsisõnavaralikuks arvatud keelekasutus ühes napis lauses Tartu rahu aastapäevatseremoonial ning sellest ajendatud meediaarutelu on tõstnud iseseisvuspäeva eel üles olulise küsimuse, mis on ka mind rahvusvahelises pressis viimastel aastatel üha rohkem häirima hakanud: mõne pealtnäha justkui eestilikku poliitikat ajava tegelase sihikindel Eesti maine kahjustamine.
Tarmo Jüristo märgib 9.02 Postimehes, et kaitseministri sõnakasutus Tartu rahu tseremooniaüritusel pakkus järjekordse võimaluse neile, kes väidavad, et eestlased on kogu aeg ühed kapinatsid olnud. Oma nägemuse asjast esitasid seejärel Jüristole vastu vaielnud Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho (12.02) ja seejärel omakorda natuke mõlemat sakutanud Mart Ummelas (15.02). Ministri veidrale keelekasutusele viitas tabava irooniaga ka Eesti Päevaleht üha suurema saladuskatte alla pressitavat ametiteavet kritiseeriva loo pealkirjas ("Salastajate tahte triumf teoks saamas", EPL, 17.02).
Nagu Jüristo märkis, on Aaviksoo kasutatud sõnapaar "tahte triumf" Leni Riefenstahli 1934. aastal vändatud kurikuulsa dokumentaalfilmi pealkiri, mis kujutas Adolf Hitleri saabumist natsionaalsotsialistliku partei Nürnbergi konverentsile.
Kogu teema ei vääriks lisaarutelu, kui uskuda, et ministri keelekasutus oli rumal juhus. Kuigi Jüristo osutab – "Saksamaal poliitiku suust tulnuna võrduks selline sõnakasutus endale haua kaevamise, kuuli pähe tulistamise ja mulla peale kraapimisega" –, pole põhjust liigselt muretseda, sest vähemalt rahvusvahelisse pressi see seik ei jõudnud.
Provokatiivne vabadussammas
Teema tõstatamine ja arutelu on aga kohane. Aaviksoo pole ainus, kes on tahtlikult või tahtmatult ja eri kaaluga mitte üksnes sõnades, vaid ka tegudes aidanud viimastel aastatel kaasa eestlaste kui kapinatside maine kujundamisele.
Tahtmata neid ülejäänud seiku omakorda võimendada, tooksin veel kord esile neist kõige kahetsusväärsema. Just kaitseministri osalusel ja jõulisel toetusel valiti ju kõigi võimalike võistlustööde seast meie vabadusvõitlust sümboliseerima just see monument, millest oli algusest peale teada, et see annab Moskvale püsiva põhjuse eestlasi täiesti teenimatult natsideks sõimata. Ja et asja mõte veel selgem oleks, asendati algselt monumendi keskele kavandatud Eesti kaart Natsi-Saksa sõjaväes teeninud üksuse embleemiga.
Kui see ei olnud provokatsioon ja Eesti rahvuslikke huve kahjustav tegevus, siis mis üldse on provokatsioon?
Argumente, et svastika on eestlastele armas juba muinasajast ja et pärast Nõukogude okupatsiooni esimest terroriaastat võeti Saksa armee vastu vabastajana ja natsi-armee kuriteod kahvatuvad vähemalt Baltikumis Punaarmee tegude ees, pole vaja meile endile meenutada – ka mina kasutasin oma artiklites rahvusvahelises pressis mullu mitu korda neidsamu selgitusi, et ilmselgelt provokatiivset monumendisaagat kuidagi mahendada.
Pärast pikka ootamist väärinuks Eesti monumenti, mis tähistanuks kõigi Eesti vabaduse eest võidelnute sangarlust ega piirduks vaid Vabadussõjas osalenutega.
Iseseisvuspäeva eel tasub veel kord osutada ka ignorantsusele, millega Eesti riik on unustanud selle väikse grupi inimesi, kelle pingutuste tulemusel jõudis Eesti laulva revolutsiooni ajal oma ajaloo kaalukaima välispoliitilise võiduni – Balti riikide okupeerimiseni viinud MRP salapakti ülestunnistamiseni NSV Liidu rahvasaadikute kongressil 24. detsembril 1989.
Praegusel riigipeal oli seda tunnustust aga arusaadavalt raske jagada isegi tolle sündmuse äsjase 20 aasta juubeliga seoses, on ju just MRP võitlust juhtinud akadeemik Endel Lippmaa see mees, kes lasi põhja T. H. Ilvese toetatud Eesti Energia äraärimise plaani ja hoidis ära ka Vene-Saksa gaasitoru osalise ehitamise Eesti vetesse, mida 2007. aasta suvel peale avalikult Gazpromi ehitusuuringute taotlust toetanud ja hiljem õnneks meelt muutnud peaministri toetas jõuliselt ka Kadriorg.
Ilvese viimane "kuuenda kolonni vääriline" tegevus on vaieldamatult Tartu rahulepingu rolli sihikindel pisendamine, nii äsjases Tartu rahu aastapäevakõnes kui ka tunamulluses teleesinemises, kui Moskvast naasnud Ilves pidas vajalikuks jagada erakorralises teleesinemises parlamendile juhtnööre kaaluda kohe pärast suvepuhkust Tartu rahu viite eemaldamist Eesti-Vene piirileppe ratifitseerimisdokumendist, kuna see võivat aidata Eestil parandada suhteid idanaabriga, nagu talle Moskvas olevat öeldud.
Kuuenda kolonni tublidust näitab ka Moskva võit, et gaasitoru ehitatakse ikkagi Läänemerre ja Moskva saab seeläbi õiguse läkitada millal tahes oma sõjalaevad terrori ettekäändel Läänemerele toru kaitsma. Kogu see torusaaga on pärast iseseisvuse taastamist Eesti riigijuhtide vaieldamatult suurima tegematajätmise tulemus.
Teise sordi liitlased
Eestil ja Soomel oli võimalus maatorust mitu korda kallimaks kujuneva gaasitoru ehitus Läänemerre ära keelata, tehes möödunud kümnendil Soome lahe keskele loodud ei-kellegi-maa jälle enda omaks, aga et seda võimalust kasutada, tulnuks soomlastega asi selgeks rääkida aastaid tagasi, kui kogu projekti alles käivitati. Nüüd jääb vägisi mulje, et Moskva võit Vene-Saksa gaasi-trassi asjus ja Eesti riiklikku julgeolekut ülioluliselt halvendav projekt saab teoks mõne Eesti riigijuhi vaiksel nõusolekul.
Eesti maine seisukohalt pole suurt vahet, kas seda kahjustatakse tahtmatult või tahtlikult eestlasi kapinatsideks laimata aitavate sõnadega, riigi julgeolekut kahjustava teovõimetusega või NATO saladusi müüva luuretegevusega.
Kuigi täpselt aasta tagasi, kui selgus NATO saladusi müünud Herman Simmi kohtuotsus, väitsid paar kõrget ametiisikut meediale, et Simmi juhtumi uurimise "kõrge tase" tõstis Eesti usaldusväärsust ja mainet, kahjustas kogu see lugu oluliselt Eesti usaldusväärsust ja võrdse partnerina kohtlemist. Seda, et Eestit peetakse teisejärguliseks liitlaseks, näeme endiselt niigi mitmel tasandil – mitte vaid gaasitrassi näite varal, vaid ka Prantsusmaa äsjasest otsusest müüa Venemaale oma sõjalaevu, oma ründelaevu pakub Moskvale ka mõni teine NATO riik, teiste hulgas Holland.
Ütlesin aasta tagasi meediaseminaril Eesti mainest rahvusvahelises pressis kõneldes, et Eesti relv on Eesti maine. Riiklike vahendite ja reklaamikampaaniatega saab tõsta riigi tuntust, riigi maine kujuneb aga meie tegude, mitte kampaaniate põhjal.
